Iris Murdoch "Itaallanna"

 Olen kunagi igiammu lugenud "Musta Printsi" - sellest on väga-väga kaua möödas, see oli kusagil ülikoolipõlves rohkem kui 20 aasta eest ja see oli päris mõjus mälestuspildi järgi - kuigi rääkis keskeas mehest... (kes ma siis - veel - ei olnud). Nüüd siis jälle keskeas kriisis mehed, eksole - siin ja sealpool raamatu kaasi. Üsna kummaline atmosfäär. Peategelane naaseb lapsepõlvekoju oma ema matusteks. Kohtub üle pika aja venna, vennanaise, vennatütrega. Majapidajannast itaallannaga. Venna uue õpipoisi ja selle õega - vene juutidega, kes kommunismi eest pagenud. Peategelane ja ta vend on mõlemad käsitöölised... venna suhted oma tütre emaga on sassis, mees elab hoovis töökojamajas.

Lugemine oli suhteliselt ladus ja meeldiv. Lõppjäreldus oli mitmeti loogiline... (kui esimeses vaatluses on seinal püss, siis viimases teeb see pauku...), kuigi siin oli kummalisi keerdkäike ja üsna teatraalne oli see kraam kokku...

John Irving "Garpi maailm"

 Sattusin umbes pool aastat või veidi enam tagasi raamatukogus "Veemeetodi mehe" peale - oli natuke segane, postmodernistlik - ajaliselt edasi ja tagasi hüppav, aga muidu hea lugemine... mõtlesin proovida siis nüüd John Irvingi läbilöögiteost "Garpi maailma", mida just "Veemeetodi mehega" võrreldakse ja mõneti on VM mustandiks või prooviks Garpi suunas... mõlemast käivad läbi Viini linn, Uus-Inglismaa, New York. Peatükid on Garpis väga pikad - mida õhtuti unelektüürina lugedes on raske taluda - sunnib peatükke pooleli jätma, sest 50 lk mammuteid ikka iga õhtu uneaja arvelt läbida ei jaksa... ja kuskilt raamatu teisest poolest läks Garp traagilisemaks, melanhoolsemaks... kuigi ka VMi tonaalsus päriselt õnnelik ei olnud, siis Garpi sündmused võtavad tõsiselt mudtemaid toone - minusugusele õrnahingelisele siiski veel enamvähem talutavalt samas... aga kirjutamisstiil on hea, teemad ja arendused ootamatud ja ilmselt omast ajast ees - on valdkondi ja detaile, mida 70nendate raamatust ilmselt ei oskaks oodata... Mul on tunne, et ma siiski pean edasi Irvinguga veidi vahet - ja Nick Hornby tundus mulle rohkem konti mööda mitmeti, kuigi Irving on ehk mõneti teravam ja ootamatum.

Barbi Pilvre "Minu Vormsi"

Selle raamatu juurde tõid mind reklaamlõik uudisteportaalis ja lisaks seotus Muhu saarega, mis õigustab ehk huvi ka suuruselt järgmise Eesti saare elu-olu kohta teadmisi ammutama. Lisaks käis reklaamidest ja peatükkidest läbi ka natuke isikliku elu teemasid, mis ka huvi äratasid - inimsuhted ja muu selline. Suuremas osas on siiski tegu kirjeldusliku raamatuga saarest ja ajaloost, tasus lugeda küll, aga väga suurepärane ka ei olnud. Lugesin 2020. aasta suvel ja post jäi siis niimoodi napina pooleli, aga ega rohkem ei oska nüüd üle 2 aasta hiljem ka lisada...

Sven Vahar "Minu Leedu"

Mul on aastaid olnud nüüd üsna lugemisvaene aeg - ega see väikeste lastega võõrastes riikides viibimine hästi ei mõjunud ja häiris tugevalt keskendumist ning võttis aja ära. See oli ka ehk üks põhjus, miks ma lugemist taasavastama hakkasin just selle raamatuga. Sven on mulle natuke justkui kolleeg olnud - töötanud sama kirjastuse teises arvutiajakirjas (mina olin küll vaid aegajalt kirjutav kaastöötaja), kohtunud olen temaga küll vaid paar korda (nt mingit testimisel olevat asja temalt vastu võttes), aga kaugelt silma on ta kaua paistnud - ühised tuttavad jne. Leedu ei ole mulle küll väga tuttav, aga olen seal siiski ühe nädalavahetuse veetnud ja kolm korda läbi sõitnud - kahjuks piirdus too Leedus viibimine nädalavahetusega, sest puhkustele oli seoses Kalev Meedia sulgemisega parasjagu moratoorium kuulutatud - pärast selgus küll, et kontoris ei oleks pidanudki enam olema. See Leedus viibimine jäi seega ka üle kümne aasta taha. Lisaks on tuttav diplomaat Leedus hiljem aastaid veetnud ja olen ka tema infovoost mõndagi näinud. Siit-sealt käib Sveni raamatus läbi ka Montreal, kus ta mõni aeg varem 5 kuud seoses naise õpingutega (nagu ka Leedus seoses naise tööga) viibis. Ka minu välismaal viibimised on seotud olnud mu (nüüdseks eks-) naisega ja tema teadustööga ja "Minu Kanada" (kui see kunagi ilmuks) räägiks Montreali lähedale jäävast Estrie / Eastern Townships (Prn: Cantons de l'Est) piirkonnast (Sherbrooke). Seega leidsin Sveni raamatust isegi mõningaid endal Quebecis tähele panemata jäänud detaile (vihmavarje müüakse seal apteekides - apteegid olid tõesti kummalise kaubavalikuga poekesed, mis toimisid ka teatud rohukaugemate artiklite müügiga, aga ka nt Amazoni pakipunktina - Jean Coutu). Igatahes, Sveni Leedu raamat on väga loetavas stiilis, eluoluline ja detailirohke, pakkus palju äratundmist (ka nt sain ka teada, miks Saksamaal osade uste kohale kriidiga pluss märke ja kolm tähte kirjutatud on - nii märgivad pühitsetud kriidiga oma eluasemed ära osad katoliiklased). Põhjalikumat ajalookäsitlust ja reisijuhti siit raamatust oodata ei tasu, aga mingi personaalse killukese Leedust saab kätte - veidi aimu, miks Leedu on teist moodi ja mida sealt leida võib.

Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles"

1960ndatel ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas üks tore ja kasulik raamat. Tegu on juudi päritolu ameeriklanna Bella Kaufmani - kirjanikunimega Bel Kaufman - suuresti tõestisündinud juhtumistele tugineva proosateosega. Lugu jutustab noore õpetajanna asumisest suure NYC kombinaatkooli inglise keele õpetajaks. Raskused, mida ta seal kogeb, teevad teda ainult tugevamaks ja tugevamaks. Ja lapsedki saavad üha armsamaks ja armsamaks, mis sellest, et tema hoolde on usaldatud nn. "väga aeglaselt edasijõudjad"... Loomulikult tuleb õpetajal ka rohkelt patja nutta ja otsida lohutust kirjade kirjutamisest keskkooli-aegsele sõbrannale, kes on endale valinud märksa turvalisema, ent tõenäoliselt ka igavama ja mitte eriti karastava elu - too sõbranna on nimelt kodune väikse lapse ema õdusas Ameerika valges äärelinnas... Bel Kaufmani tegelaskuju ei anna siiski alla, ta suudabki lõpuks tõeliselt jõuda nende alavääristatud ja halvustatud laste südameni. Tasu, mis teda ootab, on vääriline. Kui armastatud inglise keele õpetaja jalaluu murrab, saadetakse talle haiglasse armsaid kirju ja kirjutatakse luuletusi, mis kõik kõnelevad sellest, kuivõrd lapsed teda tagasi kooli ootavad. Samas on õpetajanna ise kahevahel, kas jääda edasi kooli võitlema USA koolibürokraatia tuuleveskite ja õpetamise enda väljakutsetega või võtta vastu suurepärane, ahvatlev tööpakkumine ühelt ülikoolilt, kes pakub talle kõike mõeldavat - isiklikke seminare tema lemmiku Chauceri teemadel, väikseid rühmi, asjalikke tudengeid, eeldatavasti ka mõistlikku kollektiivi. Sellegipoolest ei võta ta lõpuks seda pakkumist vastu ja jääb endale armsaks saanud õpilaste juurde.

Raamat on ladusalt kirjutatud ja sisaldab erinevas vormis lõike. Kord kõneleb minavormis õpetajanna, kord pakutakse lugeda õpilaste kirjandeid ja ettepanekuid, tihti koosneb peatükk koolibürokraatia jahmatamapanevaimaist šedöövreist jne. Lugeja saab naerda, tõsineda, kaasa mõelda ja sisse elada. Tegu on suurepärase teosega, mis sobib lugemiseks kõigile, eelkõige aga värskelt kooli tööle asunud õpetajatele. See oli ka põhjus, miks mina selle kätte võtsin - et saada aru õpetaja ameti mõttest ja leida häid nippe, mida oma töös rakendada:)

10/10

Daniel P. Mannix, Malcolm Cowley "Mustad lastid: Atlandi orjakaubanduse ajalugu 1518-1865"

Käesolev raamat ei ole tegelikult uus. Tegu on 1988. aastal uute tuulte puhuma hakates välja antud klassikalise ülevaatega sellest, kuidas neegrid Aafrikast Ameerikasse jõudsid. Loomulikult ei kirjeldata vaid protsessi, vaid antakse ka ülevaade sellest, millised olid tagajärjed nii Aafrika, Ameerika kui ka Euroopa elule ja majandusele.
Raamatu ajalised piirid määrab neegerorjade füüsiline liikumine Aafrikast Uude Maailma. Nagu näha, jõudsid esimesed mustanahalised teisele poole ookeani juba peagi pärast Kolumbuse avastusreise. Orjakaubanduse lõpp ei saabunud järsku, vaid selle lõpetamiseks kulus ligi sajand ning hulk poliitilist ja füüsilist võitlust. 1865. aasta tähistab Ameerika kodusõja lõppu, kuid mõningaid orje veeti salaja Ameerikasse, peamiselt Kariibi mere piirkonna aladele (näiteks Kuubale) veel pärast sedagi aastat. Ka India ookeani läänerannikul, peamiselt Sansibari sultanaadi aladel, toimus orjadega kauplemine veel pärast 1865. aastat ja lõppes alles pärast seda, kui Sansibarist oli 1896. aastal saanud Suurbritannia protektoraat.
Orje veeti üle ookeani kirjeldamatult halbades tingimustes. Vähemalt nii näib see tänapäevasele mugavale inimesele. Inimesed olid laotud riiulitele nagu konservipurgid või silgud pütis. Samas ei olnud tingimused kõigil laevadel ühtemoodi halvad. Leidus ka heasoovlikke kapteneid, kes lasid orjadel meeskonna töid teha ja toitsid neid küllaltki hästi. Juba 18. sajandi lõpus leidus Euroopas inimesi, kes ahhetasid, kuuldes, kuidas orjavedu tegelikult käib. Sestap ei võtnud hukkamõistu saamine orjandusele Euroopas nõnda kaua aega kui mõnedes maailma vähearenenumates otstes. (Räägitakse, et näiteks Saudi Araabias peetakse orje illegaalselt veel tänapäevalgi. Samuti jätkub orjandus Sise-Aafrikas - Sudaani kodusõda on orjakaupmeestele hea tööpõld.)
Huvitav on ka autorite kirjeldus orjanduse mõjudest Aafrika majandusele. Orjakaubandus mõjutas aafriklasi pidama pidevaid sõdu. Sõjad olid küll ka varem osa aafrika kultuurist, ent orjakaubandus põlistas sõdimise orjade võtmise ettekäändel pikaks ajaks. Samuti mõjus orjade püüdmine hävitavalt mõnede piirkondade demograafiale. Rahvastiku kasv, mida praegu Aafrikas näeme, on osalt õieti kunagiste haavade kinnikasvamine. Kogu orjanduslik majandus Lääne-Aafrika rannikualadel oli äärmiselt kirju nähtus, kuhu olid haaratud mitmed Euroopa riigid ning kümned Aafrika ranniku ja sisemaa riigikesed.
Raamat on haarav lugemismaterjal, mida võib soovitada igas vanuses huvilistele. Põnevust pakuvad tiheda ja hästi allikmaterjalidele rajatud teksti kõrval ka asjakohased ja kaasaegsed pildid.
10/10

Neil Strauss "Mäng"

Nõnda. Sain teada, et moodsate eneseabiraamatute üllitaja Tiina Ristimets ja tema kirjastus "Pilgrim" on võtnud kätte ning teinud ära selle, mida sajad mehed ootasid. Nad lasid ära tõlkida ühe märgilise teose - ameerika ajakirjaniku Neil "Style" Straussi võrgutusõpiku "Mäng". Aga see pole tegelikult kõik. Võrgutamise temaatika on kogu asjast vaid üks tahk. Peamiselt on tegu siiski nauditava seguga ilukirjandusest, kasulikest suhtlusnippidest ja moraalilugemisest. Jah, ka seda tuleb ette - lugejale edastatakse sõnum väärtushinnangute kohta ja ei kiideta raamatus tegutsevate võrgutuskunstnike tegevust tingimusteta heaks.
Pisut ka raamatu sisust: "Mängus" tegutseb hulk nn. lantimismeistreid, kes tegelevad klubides ja tänavatel ning muudes avalikes asutustes (mitte lõbumajades siiski) naiste lantimisega. Tegelikult ei ole tegu meistritega, vaid tavaliste meestega, isegi nohikutega, kes on tunnetanud oma täielikku saamatust vastassooga lävimisel ja kes on seetõttu asunud oma puudusi likvideerima või vähemalt tasandama. Enamik saavutab edu vähemasti üheöösuheteni jõudmisel. Tõelise õnneni jõuavad vähesed. Osast meestest saavad edukad ärimehed, kes müüvad oma oskusteavet naiste sebimise kohta teistele nohikutele. Raamatust leiab ka konflikte ja tülisid, mis lantijate kogukonda lõhestavad. Peategelane-minategelane Style (Straussi varjunimi) loobub raamatu lõpuks kogu bisnessiga tegelemisest, kuna ta mõistab, et elus on ka muud. Sellest hoolimata on sebimise õppimine andnud talle väga palju - enesekindluse, oskuse inimestega (nii naiste kui ka meestega) tõhusalt suhelda ja oma huve kaitsta ning laia tutvusringkonna ja - üllatus-üllatus - ka toreda naise, kes temaga hästi klapib. Paljud teised ei suuda Style'i tasemele jõuda, vaid jäävad paljuski oma varasemasse silmaklapistatud olekusse - näiteks Papa on kõigest robotlik ärimees, Tyler Durdenit huvitab vaid võim ja manipuleerimine teiste inimestega, Mystery kui lantimiskogukonna rajaja maadleb jätkuvalt depressiooniga ega suuda mõista, milles tegelikult peitub õnn. Style on nõnda moraalsete väärtuste kandja sebijate seas ja kõrgub sellena teiste üle.
Nagu mainitud, annab raamat naiste sebimise kõrval häid nõuandeid ka teistes valdkondades ja on sellisena suunatud ka naissoost lugejale, eriti sellisele, kes ei ole inimsuhetes just ülemäära kogenud. Igal juhul soovitan lugeda. Raamat on haarav ja raske on veeta päevagi ilma järgmist peatükki neelamata, kuna sündmustik on sedavõrd põnev ja kulgeb tempokalt läbi kogu teose.
9/10

Christel Petitcollin "Kuidas enda eest seista ja osata öelda ei"

Avita kirjastuselt (teate küll, seda juhib osav skeemitaja Ly Aunaste, kelle lapsed on tema skeemides osalised ja tänu sellele miljonäristaatusse tõusnud) on ilmunud väike brošüürike, mis algselt nägi trükivalgust Šveitsis. Tagumine kaas ei õhuta just lugema - see annab teada, et autor on õppinud "NLP-d, transaktsioonilist analüüsi ja Ericksoni hüpnoosi". Tegu on teada-tuntud uduajamisskeemidega. Ka Laine Jänes on NLP ehk neurolingvistilise programmeerimise usulahu ustav jünger. Aga see selleks - raamatu sisu on üllatavalt konkreetne ja elulähedane ning usuisade Ericksoni ja teiste nimesid mainitakse vaid mõnel korral. Sõnumi edastamiseks kasutatakse ka ülevaatlike diagrammide abi, vähemalt minule on sellistest asjadest abi sõnumi mõistmisel. Eks kõik tänapäeva "indigolapsed" vajavad rohkelt visuaalseid stimulaatoreid, paljas tekst ei ole enam piisav. Kokkuvõtteks - raamatuke täidab oma eesmärgi ja annab konkreetsed juhendid, mida oma kiivakiskuva elukesega ette võtta.
8/10

"Maailmalõpu relvad"

Mati Õun, "Maailmalõpu relvad"
(TM raamat, Ühinenud ajakirjade kirjastus, 2008)

Veel õnneliku palgatöötajana hankisin võrgu teel konkureeriva meediaväljaandja raamatukirjastuse teose "Maailmalõpu relvad". Tegu on esimese eestikeelse originaalteosega antud valdkonnas ja pärineb see sõjatehnika ajaloo populaarteaduslikult klassikult Mati Õunalt. Raamat pole nii mahukas, kui selliselt hinnalt oleks oodanud, kuid häbenema ei pea samuti - iga lehe eest sai ette tellides makstud kroon ja 33 senti.
Sisu on hea. Raketiteaduse alustest räägitakse küll vähe, aga sellest on meil andnud ülevaadet ka 100 kosmoseaparaati ja mitmed teised raamatud. Veidi häirib ka see, et miskipärast on täielikult unustatud sõbraliku islamivabariigi Iraani raketiprogramm, mida raamatus kordagi ei mainita. Eks ole Iraani kunstliku päikese tekitajate loomise programm ka tuntavaid häireid näinud, aga ometi on ilmselt tegu mainimist väärt intsidentidega.
Vormis prevaleerib halb teksti ja piltide koostöö - need on päris tuntavalt üksteise suhtes nihkes. Piltidel olevate jupstükkide kohta käiva tekstini jõuab tavaliselt vähemalt mõni lehekülg hiljem. Raamatul pole kirjas toimetajat - on vaid kujundaja ning autor ning see annab tunda. Kuskil keskel oli "Blabla Airgraft company" - nime ei mäleta, aga Aicraft oli kirjutatud kogemata G'ga. Tundub, et autor on küll teksti spelleriga üle lasknud, kuid ... see on ju elementaarne viga, mida toimetaja kohe avastaks. Tekstis on vahel veidi liialt nämmutavaid elemente, millega on ilmselt püütud juttu rahvalikumaks ja ka noortele ajaloohuvilistele asjalikumaks teha, kuid see takistab mõneti tõsisemate teadmistega inimesel asja lugemist. Lugejast ei pea need kohad just eriti lugu. Üldine õhkkond on siiski mõistlik, tegelikult võib nende kohtade suhtes silma kinni pigistada ka.
Kuig - konkureeriva kirjastuse raamatut ei saa siiski hinnata enamaga kui rahuldav. Hoolimata tõesti heast autorist, siis mulle jäi kujundus ja toimetamise puudus ikkagi sügavalt hingele. Mõistagi tahtnuks 199 krooni eest ka 199 lk saada!! Raamat praeguses redaktsioonis on soovitav ennekõike suurtele tehnikasõpradele ning nende teismeeas laste harimiseks. Tavalisemale lugejale ei soovita!

Muide, kirjastus reklaamib oma kodulehel seda raamatut ka kui 208 lk köidet, aga see on eksitus! Apollo pole raamatut veel müüki pannud, aga Rahvusraamatukogu Ester infosüsteemis on ka kirjas õige lehekülgede arv - 150.

Anton Szandor LaVey "Saatanlik Piibel"

Nii. Kõlab pisut kurjakuulutavalt. Ometigi ei maksa kohe tagasi kohkuda. Esmamulje on paljudel juhtudel petlik. Nii ka nüüd.
"Saatanliku Piibli" näol on tegemist nn. filosoofilisele ehk ratsionaalsele satanismile aluse pannud teosega. Mida tähendab mõiste "ratsionaalne satanism"? Vastus on kenakesti lihtne. Saatanast kui arhetüüpsest kurjuse jõust on selles satanismi voolus tehtud filosoofiline printsiip, mis väljendab inimese ürgsemat olemust. LaVey ideoloogias ei ole olemas Jumalat, aga pole ka Saatanat. On vaid Saatan kui maailma aluseks olev jõud, mis avaldub nii inimestes kui loomades, sest inimene pole midagi muud kui vaid loom. Saatana nime kannab see jõud vaid sellepärast, et peletada satanismi juurest eemale nõrku ja kergesti mõjutatavaid isiksusi ning samuti selleks, et šokeerida kristlikku üldsust. ("Saatanlik Piibel" ilmus esimest korda 1969. aastal USA-s. Me teame väga hästi, milliseid usufanaatikuid - olgu nendeks siis kristlased, mormoonid, moslemid või muud - selles suures riigis leidub.) LaVey satanismi võib nimetada ka "religioosseks ateismiks", kuna ta kuulutab jumalate olematust, samas eitamata usku. Inimeste usuliste tunnete rahuldamiseks on "Saatanlikku Piiblisse" kirja pandud kamalutäis loitse ja sõnumisi, millel on erinevad funktsioonid saatanliku riituse täideviimises. Olgem ausad, ei ole võimalik eitada, et inimene on olemuselt religioosne loom. Erinevalt loomast, kes arvestab alati faktidega, on inimesel faktide kõrval ka uskumused ja veendumused, mis kajastavad reaalsust pahatihti puudulikult. Samas ei saa eitada usu viljastavat mõju inimese töö- ja saavutusvõimele. Ja kahtlemata muudavad irratsionaalsed mõtted meie elu tunduvalt huvitavamaks. Ka LaVey filosoofia oleks saatanlike loitsudeta pelgalt elutarkuste kogumik. Ta kajastab tõetruult maailma, milles elab 20.-21. sajandi inimene. Ka elutarkuste kogumikuna on "Saatanlik Piibel" õige väärtuslik, õpetades nii mõndagi kasulikku.
LaVey ambitsioonid läksid aga pisut kaugemale filosofeerimisest à la Ameerika külafilosoofid. Tema eesmärgiks oli sünge huumori prisma kasutades luua uus usund, mis pakuks alternatiivi kristluse 20. sajandi teiseks pooleks aegunud vormile ja kahjuks ka osaliselt aegunud sisule. Samas mõistis ta, et see usund saab kandepinda võita vaid väheste seas, nn. saatanliku avangardi hulgas. Nagu me näeme, on 20. sajandi eurooplase ja ameeriklase religiooniks pigem midagi muud kui kristlus traditsioonilises vormis. Kiriku rolli on suuresti üle võtnud riik, mis täidab nüüd korraldavat ja mobiliseerivat osa. Samuti ei saa eitada natsionalismi tähtsust inimestes ühtsustunde tekitamises - pigem tuntakse ühtsust rahvuskaaslastega kui usuvendadega, vähemasti näib see nii olevat nn. keskmise eurooplase jaoks. Satanism on antikristlusena mõeldud keskmisest kõrgema intelligentsusega isikutele, kes on enda jaoks läbi mõelnud kristluse head ja vead ning leidnud, et suudavad oma usulisi vajadusi (loitsimine, rituaalid, needmised jne.) paremini rahuldada satanismi kaudu. Tõepoolest, satanism pakub sellele inimesele enamat kui tavaline luteri kiriku teenistus, mis põhineb peaasjalikult vaid vaimuliku jutlusel, sarnanedes seega pigem koolitunniga kui elava Jumala teenimisega. (Kahjuks ei oska ma tuua paralleele baptisti, adventisti jm. teenistustega, kuna pole neist ühelgi viibinud.) Rituaalilises mõttes on õigeusu kiriku teenistus palju ligitõmbavam kui luterlaste oma, kuid sealgi pole reausklikul palju võimalusi ise asjade käiku mõjutada. Satanism pakub talle seda, sarnanedes algkristlaste salajaste kogudustega, kus kõik tundsid kõiki ja valitses tunduvalt suurem üksteisemõistmine ja -tundmine kui tänapäeva ristiusu kogudustes. Mõnes mõttes võiks satanismi kutsuda kristluse uusimaks sektiks, kuna tema juured on siiski sügavalt läänemaailma filosoofilises mõtlemises ja teoloogias.
Raamatuna on "Saatanlik Piibel" nauditav lugemine, pakkudes lugejale nii poeesiat, huumorit, ratsionaalset arutelu kui hästi mõistetavaid loogilisi käitumisjuhiseid. Samas ei ole soovitatav kõike seal kirja pandut väga tõsiselt võtta. See raamat on siiski pigem mõeldud selleks, et ärgitada lugejat edasi mõtlema ja ennast arendama. Ütleb seda ju ka LaVey sentents: satanismi kõrgeim olend on inimene ise, iga inimene loob endast endale ise jumala.

B. Tuchman "Augustikahurid"

Tere. See on minu esimene postitus siin. On aeg see blogi reaktiviseerida.
Niisiis, juttu tuleb raamatust, mis Kuuba kriisi ajal olevat ära hoidnud tuumasõja - JFK luges oma kaasmaalase paeluvat teost, mõtles pisut järele ja leidis lahenduse. Nii olevat see olnud. Paeluv on raamat tõesti, paksust on parasjagu, naiivselt lootsin sealt seest leida pikemat käsitlust I maailmasõja kohta, kuid ligi 400 lehekülje peal jõutakse anda ülevaade "vaid" 1914. aasta juuli lõpu ja augusti sündmustest. Pealkiri seega ei peta, nii ongi. Kahureist tuleb ka juttu, päris pikalt sealjuures. Aukartusega vestab autor Saksa Kruppi megakahureist, mis tol ajal olid maailma võimsaima diameetriga. Nende rindele vedamine võttis omajagu aega, samuti õige kokkupanemine. Et pealkiri oleks veelgi täpsem, võiks sinna lisada sõna "läänerindel" - "Augustikahurid läänerindel". Läänerinne on põhiline sõjateater, mille sündmusi vaadeldakse; ammendav ülevaade leidub raamatus ka augustilõpu idarinde suurimast veresaunast, Tannenbergi lahingust, ent see on idarinde kohta ka enam-vähem kõik. Tannenbergi lahingki on raamatu sisu silmas pidades oluline ennekõike sellepärast, et lahing aitas otsustavalt kaasa läänerinde sündmustele. Venelaste hiigelkaotused olid seotud prantslaste taandumise lõpu ja edenemise algusega Pariisi väravate ees. Sakslased saatsid läänerindelt Tannenbergi lisajõude, muutes seega jõuvahekordi läänes otsustavalt enda kahjuks.

Põgusalt on juttu ka tohututest inimkaotustest, mis juba sõja esimestel kuudel sõjavägesid tabasid. Samuti räägib autor lõppsõnas Euroopa rahvaste mentaliteeti tabanud muutustest. Raamat on seega kokkuvõttes haarav ja ammendav lugemine. Pisut häirib halb tõlge. Mitmel pool on "nation" tõlgitud "riigi" asemel "rahvaks". Pidevalt on segadus kellaaegadega, kuna tõlkija, nüüdseks manalamees Armand Tungal, ilmselt ei vaevunud Inglise-Ameerika süsteemi AM ja PM kellaaegu Mandri-Euroopa süsteemi ümber panema. Seetõttu on tihti raske aru saada, millal mingi tegevus aset leidis - kas lihtsalt "kell 1" tähendab "kell 1 päeval" või "kell 1 öösel" - ilmselt peaks mõistmiseks originaali lugema, seda enam, et originaal on kirjutatud laialt mõistetavas inglise keeles.

Pisivead aga ei riku üldpilti ja seepärast soovitan seda raamatut kõigile ajaloo-, poliitika- ja sõjandushuvilistele, kes tahaksid oma maailmapilti täiendada.

Excession

Iain M. Banks - "Excession, a Culture novel"

(Orbit, 1997)

Hiiglaslikud Kultuuri laevad GSV (General System Vehicle) ja LSV, lisaks väiksemad GCU (General Contact Unit) - palju erinevaid tüüpe. "Excession" oli mulle vist esimene tõsisemalt kaanest-kaaneni ingliskeelne lugemisüritus ja kahjuks jäi ta üsna pika aja peale venima. Raamat on neljas täie mahuline Kultuuri romaan ja seni loetutest (kolm esimest on eesti keeles olemas - "Mõtle Phlebasest", "Mängur" ja "Relvade kasutus") kõige tehnilisem. Ta on tundub lihtsamini loetav, kui "Relvade kasutus", kuid info hulk on siiski määratu. Tegevuskohad ja tegelased vahelduvad, vahele on huvitaval kombel pikitud GSV'de Arude omavahelisi infovahetusi, justkui kaugel ruumipunktides hõljuvate sadade kilomeetriste pikkuste laevade juhtmõistuste omavahelise msni vestluse logid või vahel ka aruande emailid. Jumalate vestlused.

GCU'de teated ja aruanded GSV'dele. Kuidas neid eesti keelde tõlgitigi? Üldsüsteemi sõiduk? Üld kontakt üksus? Kahjuks ma ei saa järgi kontrollida ja suuremas jaos raamatud räägitaksegi kõigist vaid kolme täheliste lühendite ning nimedega - "Ainult tõsised helistajad", "Tulistage neid hiljem", "Tarkuse moodi vaikus", "Kutsumata külaline", "Uue armukese saabumise eelne ootusärevus" ja veel palju teisi üsna pöörasena kõlavaid nimesid.

Banks toob sisse Kultuuri lähedase fraktsiooni - "Ekstsentrilised" - need on endised Kultuuri laevad, kes on oma mõtisklustes jõudnud veidi teistele arusaamadele ja Kultuurist lahkunud, moodustanud oma "seltskonna", mis seikleb kuskil Kultuuri äärealade lähedal, laevad liiguvad üksi ringi ning kohtuvad vahel. Puutuvad kokku kõigega, õpivad tundma võõrast, aga näevad vähem vaeva inimestega ning loomisega. Muidugi jääb just neile silma pimedus, ootamatu must laik Galaktikas, mis ei peegelda midagi ja ei lase ka läbi valgust tagant - "Excession". "Excession" on midagi väga ohtliku, midagi kohutavad ja üle mõistuse olevat, mis ei allu Kultuuri arude meelevallale. Üks asi üle jumalate peade - "Kontekstist Väljas Probleem" - selge lahenduseta, erinevalt tavalisest.

Lisaks toob Banks sisse Affronti - agressiivsete ja sõjakate bioloogiliste olendite mõõdukalt arenenud tsivilisatsiooni, kes on teadlik Kultuuri olemasolust. Nad keeravad küna peilides välja ühe asteroidi, mille sisemus oli ammu tühjaks kaevatud ja täidetud seitsme sajandi vanuste Idiraani sõdade veteranidest Kultuuri sõjalaevadega. Selliseid laevade varusid on Kultuuril veelgi, aga need on kaugel üle Galaktika laiali. Niisiis - Excession ja Affront korraldavad jama ... mõistagi näitab Banks vahele ka natuke Kultuuri inimeste suhteid, muidu ekstsentrilisi Kultuuri GSV laevu ja muud. Vägagi särav ja korralik Kultuuri romaan.

Loodan ja ootan pikisilmi, et tõlkimine eestikeelde jätkub, aga samas hangin ilmselt juurde ka originaale ning ilmselt pean ka "Excessioni" millalgi uuesti läbi lugema, et ikkagi võõrkeelsest romaanist täit mõnu ja keelepraktikat kätte saada.

Indrek Hargla, "Ingellik olevus"

Mämm...

Ilmselt mind lüüakse nüüd risti ja puuakse üles, kuid millest nii kõrged hinded? Kas tõesti Brahmsi mainimine, paari Ungari kala nimetamine ja Grpowski nimi sunnib hindajaid aupaklikult põlvini laskuma.

Loos oli üks asi puudu. Nimelt lugu ise. Vähemalt minu jaoks. Asi meenutas pigem reportaaži või visandit mõne jutu jaoks. Sekka populaarteaduslikke loenguid barokist ja ungari köögist.
Tegelased olid lamedad ja üheplaanilised, luudel polnud liha ja mulle tundub, et Hargla on nimetatud teose kirjutanud mitu-mitu aastat tagasi, aga avaldamise tarbeks paar kosmeetilist muudatust sisse toonud. Näiteks Engelbrekts(s)eni mainimine.

Oli toredaid leide ja südantliigutavaid mõtteid, näiteks Vlasta rododendronid.

Aga lugu, kuhu jäi lugu? Ok - peategelasele antakse näppu fotod ja diskid mingist ilusast naisest. Naisel puudub naha. Täiesti õhust sündinud naise vastu pole ka huvi tundnud ei toll ega riigiametnikud. Grpowski ja peategelane päästavad naise. Peategelane veedab naisega ilusa pärastlõuna-õhtu. Grpowski on suremas. Barokk = The Beatles. The end. Ahjaa, esimesed paar lõiku olid koomilised ja ilmselt lõbusas tujus või peale mingit head komöödiat kirjutuatud.
Oleks tahtnud rohkem sujuvust ja kirjeldusi (mitte loenguid). Rohkem faktide jutu sees äramärkimist. Lugu oleks tahtnud.

Indrek Hargla jutustamisstiil on nagu lahkamine. Kiire, kiretu ja täpne. Vahepeal teeb lahkaja pausi, et nautida kirsstomatite ja kuivatatud mustikatega täidetud hõrku, õrna lihaga nurmkana, süüa hanemaksapasteeti tüümianiga ja juua parimat Aafrika kvaliteetveini. Magustoiduks just õige värviga kreembrülee. Eelroaks litši ja agaaviga täidetud õrn pirukas. Siis vuhib lahkaja kiiresti aruande teha sündmustest ja viskab selle ülemuse lauale ja tõmbab koju magama.



Nirti