Nimi: "Pan Grpowski 9 juhtumit"
Autor: Indrek Hargla
Žanr: Detektiiv-ulme
Seda raamatut kätte võttes olid mu ootused väga kõrged ja tegelikult võib öelda, et raamat ei petnud neid lootuseid.
Nagu tähelepanelikum lugeja pealkirjast märgata võib, on raamatu peategelaseks Hargla üks populaarsemaid tegelaskujusid (ja minu arust tema alter ego), meeldiv ja nohiklik pan Grpowski, Euroopa juhtivaid eksortsiste.
Raamat koosneb üheksast novellist (vaidlen vastu sellele, et "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit" on lühiromaanid. Lühiromaan on ikka 100 lehte paks umbes, mitte 20!), mille sisuks on, noh, pan Grpowski ja tema juhtumid.
Ütleks, et üheksast loost ei ole kõik suurepärased. Parimaks loeks vast "Eeben" ja "Kliendi soov". Sellele järgnevad "Mees Assisi linnast", "Spitzbergeni nokturn", "Kindel linn" ja "Pan Grpowski jõulud". Kuus lugu üheksast on head, kaks neist väga head. Ülejäänud kolme loo suhtes tekib küsimärk. "Mees, kes ei joonud viskit" - pole minu arvates ulme, vaid pigem Agatha Christie stiilis mõrvaloo lahendamine. "Liiga hilja" - me saame teada, et Grpowski abikaasa Vlasta sureb ja Grpowski on kurb, ulmeelement loos 1-2% ja "Veneetsia peeglite mõistatus" on lihtsalt väga kahtlane. Pole sel ei nägu ega tegu.
Kindlasti on Grpowski-lugusid rohkem kui üheksa, miks ei valinud Harga oma kogumikku rohkem tahedaid, mõnusaid lugusid? Kolm viimast oleksin mina kas üldse välja jätnud või asendanud millegi muuga.
Aga üldiselt on kogumik "Hargla omas mahlas". Aegajalt peab Hargla lugejale ajalooloengut, aegajalt paisutab pisidetailidega üle, aegajalt sooviks rohkem dialoogi. Kirjeldused on muidugi tasemel, alati on olnud Hargla puhul. Usun, et Taanis elav jurist on tõepoolest piisavalt rikas, et mööda Euroopat ringi luusida ja näiteks Rooma peatänaval veini mekkida, nii et võib end täitsa kujutleda Roomasse ja muidugi Kopenhaagenisse.
Ette võiks heita Harglale omast teksti hakkimist. Lihtsalt teksti erinevad osad ei sobi omavahel stiililt kokku. Lugu pole ühtlane karamellkissell, vaid seal on suhkrukämbud sees - kord areneb tegevus hoogsalt, kõik on mõistetav... Ja siis hakkab Hargla pidama loengut mongolitest või millest iganes. Samuti, mis näiteks puutub mongolitesse, siis "Pan Grpowski jõulud" loos jääb väga segaseks, miks oli tarvis sisse tuua mongoleid, surevat mongoolia eksortsisti ja mittesurevaid vanureid. Need otsad jäävad lihtsalt lahtiseks ja see kipub Hargla viga olema. Viga või eelis, mine võtta kinni muidugi.
Lugudele eraldi hindeid panema ei hakka, need kõiguksid viiest kolmeni, kogumik ise saab hindeks 4+, sest kiunuda annav lugude valiku ja kasvõi raamatusse paigutamise üle.
20070324
20070318
Forellipüük Ameerikas
Richard Brautigan "Forellipüük Ameerikas",
(Kirjastuskeskus, Tallinn 2004)
Kummaline kompott maagiliselt kokku pandud ebareaalsuse killukestest koos reaalsuse killukestega, mis murduvad kummalistel hetkedel moodustades vikerkaarevirrvarri.
Räägitakse pere reisist forellivetele, kuskil "keskläänes" (?) ... aga ka hoopis teistest asjadest. Õnnest ... kannatlikusest - kuidas seitse aastat päevikusse kirjutada kuidas ollakse kaotanud forelle, kes on minema lipsanud. Ikka käia forelle püüdmas, aga seitse aastat mitte ühtki kätte saada ... Räägitakse sellest, mis hetkel Ameerikas möllab, rahust, kommunistidest ... ICBM oli tõlkimata jäetud ... aga igaüks teab ju, mis need on. Räägitakse ja viidatakse paljudele kultuurifenomenidele. Kohtutakse paljude inimestega... midagi jääb hinge kriipima... võibolla on see majonees?
Võibolla peaks sellist raamatut lugema kordi ja kordi.Uurima läbi ja viimseni kõik joone alused märkused, mida on ohtralt. Uurima läbi doktor Caligari, vaatama kahekümnendate filmidiiva filme? Ei tea ... natuke tühi tunne, mõistmatu, aga väga hea raamat oli siiski ... muidu ju ei loeks.
(Kirjastuskeskus, Tallinn 2004)
Kummaline kompott maagiliselt kokku pandud ebareaalsuse killukestest koos reaalsuse killukestega, mis murduvad kummalistel hetkedel moodustades vikerkaarevirrvarri.
Räägitakse pere reisist forellivetele, kuskil "keskläänes" (?) ... aga ka hoopis teistest asjadest. Õnnest ... kannatlikusest - kuidas seitse aastat päevikusse kirjutada kuidas ollakse kaotanud forelle, kes on minema lipsanud. Ikka käia forelle püüdmas, aga seitse aastat mitte ühtki kätte saada ... Räägitakse sellest, mis hetkel Ameerikas möllab, rahust, kommunistidest ... ICBM oli tõlkimata jäetud ... aga igaüks teab ju, mis need on. Räägitakse ja viidatakse paljudele kultuurifenomenidele. Kohtutakse paljude inimestega... midagi jääb hinge kriipima... võibolla on see majonees?
Võibolla peaks sellist raamatut lugema kordi ja kordi.Uurima läbi ja viimseni kõik joone alused märkused, mida on ohtralt. Uurima läbi doktor Caligari, vaatama kahekümnendate filmidiiva filme? Ei tea ... natuke tühi tunne, mõistmatu, aga väga hea raamat oli siiski ... muidu ju ei loeks.
20070314
Regeneration
Pat Baker "Regeneration"
(Penguin Books 1992)
Äärmiselt kummaline raamat - ma isegi ei tea kuidas seda täpselt kirjeldada. Võibolla kui fantaasiarohket biograafiat. Võibolla lihtsalt kui tegelikkusele põhinevat lugu esimese Maailmasõjaga seotud inimestest.
Tegevuskohaks on sõdurite närvihaigla. Peategelaseks võib pidada Siegfried Sassooni, teised keerlevad ta ümber - ta psühholoog Graves, haiglasõbrad Billy Prior ja Wilfred Owens ja inimesed kes nemad omakorda kaasa toovad. Läbi raamatu saame teada mis neid sinna haiglasse tõi ja mis saatus neile määrab. See raamat on inimsuhestest, sõprusest, sõjast, sõja mõjust inimesele ja ühiskonnale.
Aeg-ajalt on raamat natuke liiga veniv. Samuti harva öeldakse midagi otsekoheselt, on vaid vihjed, viited. Samas see teeb selle raamatu ka huvitavaks. Mida enam otsid, seda enam leiad.
Üldiselt jäin raamatuga rahule. Tõenäoliselt meeldiks raamat palju enam, kui mul oleks aega rohkem süveneda. Kahjuks üle-jala lugedes jättis aga segase ja kuidagi pooliku mulje. Üldiselt ma armastan sõjaromaane ja sõjaluulet, seega kui mul mingi hetk rohkem aega on, loen selle uuesti läbi.
"When I’m asleep, dreaming and drowsed and warm,
They come, the homeless ones, the noiseless dead.
While the dim charging breakers of the storm
Rumble and drone and bellow overhead,
Out of the gloom they gather about my bed.
They whisper to my heart; their thoughts are mine.
‘Why are you here with all your watches ended?
‘From Ypres to Frise we sought you in the line.’
In bitter safety I awake, unfriended;
And while the dawn begins with slashing rain
I think of the Battalion in the mud.
‘When are you going back to them again?
‘Are they not still your brothers through our blood?’"
(Penguin Books 1992)
Äärmiselt kummaline raamat - ma isegi ei tea kuidas seda täpselt kirjeldada. Võibolla kui fantaasiarohket biograafiat. Võibolla lihtsalt kui tegelikkusele põhinevat lugu esimese Maailmasõjaga seotud inimestest.
Tegevuskohaks on sõdurite närvihaigla. Peategelaseks võib pidada Siegfried Sassooni, teised keerlevad ta ümber - ta psühholoog Graves, haiglasõbrad Billy Prior ja Wilfred Owens ja inimesed kes nemad omakorda kaasa toovad. Läbi raamatu saame teada mis neid sinna haiglasse tõi ja mis saatus neile määrab. See raamat on inimsuhestest, sõprusest, sõjast, sõja mõjust inimesele ja ühiskonnale.
Aeg-ajalt on raamat natuke liiga veniv. Samuti harva öeldakse midagi otsekoheselt, on vaid vihjed, viited. Samas see teeb selle raamatu ka huvitavaks. Mida enam otsid, seda enam leiad.
Üldiselt jäin raamatuga rahule. Tõenäoliselt meeldiks raamat palju enam, kui mul oleks aega rohkem süveneda. Kahjuks üle-jala lugedes jättis aga segase ja kuidagi pooliku mulje. Üldiselt ma armastan sõjaromaane ja sõjaluulet, seega kui mul mingi hetk rohkem aega on, loen selle uuesti läbi.
"When I’m asleep, dreaming and drowsed and warm,
They come, the homeless ones, the noiseless dead.
While the dim charging breakers of the storm
Rumble and drone and bellow overhead,
Out of the gloom they gather about my bed.
They whisper to my heart; their thoughts are mine.
‘Why are you here with all your watches ended?
‘From Ypres to Frise we sought you in the line.’
In bitter safety I awake, unfriended;
And while the dawn begins with slashing rain
I think of the Battalion in the mud.
‘When are you going back to them again?
‘Are they not still your brothers through our blood?’"
Lian Hearn - "Üle ööbikupõranda"
Autor: Lian Hearn
Nimi: "Üle ööbikupõranda"
Sari: "Otori lood"
žanr: dark fantasy
MInu hinne: 5-
Kui millegi muuga ei suuda seda äärmiselt mõnusat raamatut lugema meelitada, siis viimase trumbina käiks välja, et inglise keelest on selle tõlkinud Juhan Habicht ja see mees ei ole minu kogemuste kohaselt veel sitast saia üritanud keeta.
Raamatu tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, mis on veidi modifitseeritud versioon shogunite-aegsest Jaapanist. Klannisõjad, julmad sõjapäälikud ja nõrk keskvõim tagavad selle, et pisikesed külad on kui mängukannid, mida julmad lapsed kas hellitavad, lõhuvad, vahetavad, põletavad...
Peategelane on Tomasu - hiljem muudetakse ta nimi Takeoks - ning ta on ainus ellujääja ühest varjatud religioosse sekti külast, mille sõjapealik Iida laseb maatasa põletada ja selle asunikud tappa. Juhuste läbi satub ta Iida vaenlase Otori majja elama ja kohtub seal ühe huvitava vanamehega, kes tunneb maagiakunsti.
Aegamööda arenevad patsifistist peategelases välja ebaloomulikult terav kuulmine, võime muutuda nähtamatuks ja olla korraga kahes kohas. Ehk siis temast saab maailmaklassi ninja, kes paisatakse pea ees ladusalt kirjutatud seikluste pöörisesse.
Raamatu tugevaks miinuseks nimetaks selle, et seal esineb üks kaunis peategelanna, kes peategelasega semmima hakkab muidugi. Mul on kõriauguni ilusatest ja vapratest peategelannadest. Kus on koledad armastajad?! Lisaks võiks ehk ette heita ka kirjelduste nappust, palju peab ise ette kujutama. Aga see kõik annab sellele muidu rasvasele viiele vaid väga pisikese ja iseenda olemasolu vabandava miinusepoja taha.
Raamat on esimene osa "Otori lugudest".
Nirti
Nimi: "Üle ööbikupõranda"
Sari: "Otori lood"
žanr: dark fantasy
MInu hinne: 5-
Kui millegi muuga ei suuda seda äärmiselt mõnusat raamatut lugema meelitada, siis viimase trumbina käiks välja, et inglise keelest on selle tõlkinud Juhan Habicht ja see mees ei ole minu kogemuste kohaselt veel sitast saia üritanud keeta.
Raamatu tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, mis on veidi modifitseeritud versioon shogunite-aegsest Jaapanist. Klannisõjad, julmad sõjapäälikud ja nõrk keskvõim tagavad selle, et pisikesed külad on kui mängukannid, mida julmad lapsed kas hellitavad, lõhuvad, vahetavad, põletavad...
Peategelane on Tomasu - hiljem muudetakse ta nimi Takeoks - ning ta on ainus ellujääja ühest varjatud religioosse sekti külast, mille sõjapealik Iida laseb maatasa põletada ja selle asunikud tappa. Juhuste läbi satub ta Iida vaenlase Otori majja elama ja kohtub seal ühe huvitava vanamehega, kes tunneb maagiakunsti.
Aegamööda arenevad patsifistist peategelases välja ebaloomulikult terav kuulmine, võime muutuda nähtamatuks ja olla korraga kahes kohas. Ehk siis temast saab maailmaklassi ninja, kes paisatakse pea ees ladusalt kirjutatud seikluste pöörisesse.
Raamatu tugevaks miinuseks nimetaks selle, et seal esineb üks kaunis peategelanna, kes peategelasega semmima hakkab muidugi. Mul on kõriauguni ilusatest ja vapratest peategelannadest. Kus on koledad armastajad?! Lisaks võiks ehk ette heita ka kirjelduste nappust, palju peab ise ette kujutama. Aga see kõik annab sellele muidu rasvasele viiele vaid väga pisikese ja iseenda olemasolu vabandava miinusepoja taha.
Raamat on esimene osa "Otori lugudest".
Nirti
Subscribe to:
Posts (Atom)