Irvin D. Yalom "When Nietzsche Wept"

Kui ma viimastel aastatel (peale lahutust ligi neli aastat tagasi) olen palju kuulanud (alul nt Vikerraadio Peresaateid, hiljem erinevaid eneseabi ja psühholoogia raamatuid), siis enamasti pole need olnud ilukirjandus. Yalom pole ka päris puhas ilukirjandus, sest ajaloolised tegelased on küll fiktsioonilisse dialoogi viidud, aga taust on reaalne ja filosoofia ja mõttemaailm üritatud hoida realistlik... tegelastena käivad siis läbi nt Robert Greene'i raamatutest läbi käinud Lou Salome, Sigmund Freud ja peategelane Josef Breuer, kes võis Freudile just idee rääkimisteraapiaks anda.. oma juhtumiga Bertha Pappenheim'i ehk Anna O - saab aimu psühhoanalüüsi kujunemisloost ja kuulamine oli väga põnev. Ning Pappenheim ning Salome olid väga ohtlikud naisterahvad, kelle mõju meestele oli väga tugev ja saatuslik...

Kuulasin varem Yalomi psühhoteraapia lugusid ja ka need olid väga hea kuulamine, küll lühemate lugude kujul.

Daniel P. Mannix, Malcolm Cowley "Mustad lastid: Atlandi orjakaubanduse ajalugu 1518-1865"

Käesolev raamat ei ole tegelikult uus. Tegu on 1988. aastal uute tuulte puhuma hakates välja antud klassikalise ülevaatega sellest, kuidas neegrid Aafrikast Ameerikasse jõudsid. Loomulikult ei kirjeldata vaid protsessi, vaid antakse ka ülevaade sellest, millised olid tagajärjed nii Aafrika, Ameerika kui ka Euroopa elule ja majandusele.
Raamatu ajalised piirid määrab neegerorjade füüsiline liikumine Aafrikast Uude Maailma. Nagu näha, jõudsid esimesed mustanahalised teisele poole ookeani juba peagi pärast Kolumbuse avastusreise. Orjakaubanduse lõpp ei saabunud järsku, vaid selle lõpetamiseks kulus ligi sajand ning hulk poliitilist ja füüsilist võitlust. 1865. aasta tähistab Ameerika kodusõja lõppu, kuid mõningaid orje veeti salaja Ameerikasse, peamiselt Kariibi mere piirkonna aladele (näiteks Kuubale) veel pärast sedagi aastat. Ka India ookeani läänerannikul, peamiselt Sansibari sultanaadi aladel, toimus orjadega kauplemine veel pärast 1865. aastat ja lõppes alles pärast seda, kui Sansibarist oli 1896. aastal saanud Suurbritannia protektoraat.
Orje veeti üle ookeani kirjeldamatult halbades tingimustes. Vähemalt nii näib see tänapäevasele mugavale inimesele. Inimesed olid laotud riiulitele nagu konservipurgid või silgud pütis. Samas ei olnud tingimused kõigil laevadel ühtemoodi halvad. Leidus ka heasoovlikke kapteneid, kes lasid orjadel meeskonna töid teha ja toitsid neid küllaltki hästi. Juba 18. sajandi lõpus leidus Euroopas inimesi, kes ahhetasid, kuuldes, kuidas orjavedu tegelikult käib. Sestap ei võtnud hukkamõistu saamine orjandusele Euroopas nõnda kaua aega kui mõnedes maailma vähearenenumates otstes. (Räägitakse, et näiteks Saudi Araabias peetakse orje illegaalselt veel tänapäevalgi. Samuti jätkub orjandus Sise-Aafrikas - Sudaani kodusõda on orjakaupmeestele hea tööpõld.)
Huvitav on ka autorite kirjeldus orjanduse mõjudest Aafrika majandusele. Orjakaubandus mõjutas aafriklasi pidama pidevaid sõdu. Sõjad olid küll ka varem osa aafrika kultuurist, ent orjakaubandus põlistas sõdimise orjade võtmise ettekäändel pikaks ajaks. Samuti mõjus orjade püüdmine hävitavalt mõnede piirkondade demograafiale. Rahvastiku kasv, mida praegu Aafrikas näeme, on osalt õieti kunagiste haavade kinnikasvamine. Kogu orjanduslik majandus Lääne-Aafrika rannikualadel oli äärmiselt kirju nähtus, kuhu olid haaratud mitmed Euroopa riigid ning kümned Aafrika ranniku ja sisemaa riigikesed.
Raamat on haarav lugemismaterjal, mida võib soovitada igas vanuses huvilistele. Põnevust pakuvad tiheda ja hästi allikmaterjalidele rajatud teksti kõrval ka asjakohased ja kaasaegsed pildid.
10/10

"Maailmalõpu relvad"

Mati Õun, "Maailmalõpu relvad"
(TM raamat, Ühinenud ajakirjade kirjastus, 2008)

Veel õnneliku palgatöötajana hankisin võrgu teel konkureeriva meediaväljaandja raamatukirjastuse teose "Maailmalõpu relvad". Tegu on esimese eestikeelse originaalteosega antud valdkonnas ja pärineb see sõjatehnika ajaloo populaarteaduslikult klassikult Mati Õunalt. Raamat pole nii mahukas, kui selliselt hinnalt oleks oodanud, kuid häbenema ei pea samuti - iga lehe eest sai ette tellides makstud kroon ja 33 senti.
Sisu on hea. Raketiteaduse alustest räägitakse küll vähe, aga sellest on meil andnud ülevaadet ka 100 kosmoseaparaati ja mitmed teised raamatud. Veidi häirib ka see, et miskipärast on täielikult unustatud sõbraliku islamivabariigi Iraani raketiprogramm, mida raamatus kordagi ei mainita. Eks ole Iraani kunstliku päikese tekitajate loomise programm ka tuntavaid häireid näinud, aga ometi on ilmselt tegu mainimist väärt intsidentidega.
Vormis prevaleerib halb teksti ja piltide koostöö - need on päris tuntavalt üksteise suhtes nihkes. Piltidel olevate jupstükkide kohta käiva tekstini jõuab tavaliselt vähemalt mõni lehekülg hiljem. Raamatul pole kirjas toimetajat - on vaid kujundaja ning autor ning see annab tunda. Kuskil keskel oli "Blabla Airgraft company" - nime ei mäleta, aga Aicraft oli kirjutatud kogemata G'ga. Tundub, et autor on küll teksti spelleriga üle lasknud, kuid ... see on ju elementaarne viga, mida toimetaja kohe avastaks. Tekstis on vahel veidi liialt nämmutavaid elemente, millega on ilmselt püütud juttu rahvalikumaks ja ka noortele ajaloohuvilistele asjalikumaks teha, kuid see takistab mõneti tõsisemate teadmistega inimesel asja lugemist. Lugejast ei pea need kohad just eriti lugu. Üldine õhkkond on siiski mõistlik, tegelikult võib nende kohtade suhtes silma kinni pigistada ka.
Kuig - konkureeriva kirjastuse raamatut ei saa siiski hinnata enamaga kui rahuldav. Hoolimata tõesti heast autorist, siis mulle jäi kujundus ja toimetamise puudus ikkagi sügavalt hingele. Mõistagi tahtnuks 199 krooni eest ka 199 lk saada!! Raamat praeguses redaktsioonis on soovitav ennekõike suurtele tehnikasõpradele ning nende teismeeas laste harimiseks. Tavalisemale lugejale ei soovita!

Muide, kirjastus reklaamib oma kodulehel seda raamatut ka kui 208 lk köidet, aga see on eksitus! Apollo pole raamatut veel müüki pannud, aga Rahvusraamatukogu Ester infosüsteemis on ka kirjas õige lehekülgede arv - 150.

B. Tuchman "Augustikahurid"

Tere. See on minu esimene postitus siin. On aeg see blogi reaktiviseerida.
Niisiis, juttu tuleb raamatust, mis Kuuba kriisi ajal olevat ära hoidnud tuumasõja - JFK luges oma kaasmaalase paeluvat teost, mõtles pisut järele ja leidis lahenduse. Nii olevat see olnud. Paeluv on raamat tõesti, paksust on parasjagu, naiivselt lootsin sealt seest leida pikemat käsitlust I maailmasõja kohta, kuid ligi 400 lehekülje peal jõutakse anda ülevaade "vaid" 1914. aasta juuli lõpu ja augusti sündmustest. Pealkiri seega ei peta, nii ongi. Kahureist tuleb ka juttu, päris pikalt sealjuures. Aukartusega vestab autor Saksa Kruppi megakahureist, mis tol ajal olid maailma võimsaima diameetriga. Nende rindele vedamine võttis omajagu aega, samuti õige kokkupanemine. Et pealkiri oleks veelgi täpsem, võiks sinna lisada sõna "läänerindel" - "Augustikahurid läänerindel". Läänerinne on põhiline sõjateater, mille sündmusi vaadeldakse; ammendav ülevaade leidub raamatus ka augustilõpu idarinde suurimast veresaunast, Tannenbergi lahingust, ent see on idarinde kohta ka enam-vähem kõik. Tannenbergi lahingki on raamatu sisu silmas pidades oluline ennekõike sellepärast, et lahing aitas otsustavalt kaasa läänerinde sündmustele. Venelaste hiigelkaotused olid seotud prantslaste taandumise lõpu ja edenemise algusega Pariisi väravate ees. Sakslased saatsid läänerindelt Tannenbergi lisajõude, muutes seega jõuvahekordi läänes otsustavalt enda kahjuks.

Põgusalt on juttu ka tohututest inimkaotustest, mis juba sõja esimestel kuudel sõjavägesid tabasid. Samuti räägib autor lõppsõnas Euroopa rahvaste mentaliteeti tabanud muutustest. Raamat on seega kokkuvõttes haarav ja ammendav lugemine. Pisut häirib halb tõlge. Mitmel pool on "nation" tõlgitud "riigi" asemel "rahvaks". Pidevalt on segadus kellaaegadega, kuna tõlkija, nüüdseks manalamees Armand Tungal, ilmselt ei vaevunud Inglise-Ameerika süsteemi AM ja PM kellaaegu Mandri-Euroopa süsteemi ümber panema. Seetõttu on tihti raske aru saada, millal mingi tegevus aset leidis - kas lihtsalt "kell 1" tähendab "kell 1 päeval" või "kell 1 öösel" - ilmselt peaks mõistmiseks originaali lugema, seda enam, et originaal on kirjutatud laialt mõistetavas inglise keeles.

Pisivead aga ei riku üldpilti ja seepärast soovitan seda raamatut kõigile ajaloo-, poliitika- ja sõjandushuvilistele, kes tahaksid oma maailmapilti täiendada.