Mämm...
Ilmselt mind lüüakse nüüd risti ja puuakse üles, kuid millest nii kõrged hinded? Kas tõesti Brahmsi mainimine, paari Ungari kala nimetamine ja Grpowski nimi sunnib hindajaid aupaklikult põlvini laskuma.
Loos oli üks asi puudu. Nimelt lugu ise. Vähemalt minu jaoks. Asi meenutas pigem reportaaži või visandit mõne jutu jaoks. Sekka populaarteaduslikke loenguid barokist ja ungari köögist.
Tegelased olid lamedad ja üheplaanilised, luudel polnud liha ja mulle tundub, et Hargla on nimetatud teose kirjutanud mitu-mitu aastat tagasi, aga avaldamise tarbeks paar kosmeetilist muudatust sisse toonud. Näiteks Engelbrekts(s)eni mainimine.
Oli toredaid leide ja südantliigutavaid mõtteid, näiteks Vlasta rododendronid.
Aga lugu, kuhu jäi lugu? Ok - peategelasele antakse näppu fotod ja diskid mingist ilusast naisest. Naisel puudub naha. Täiesti õhust sündinud naise vastu pole ka huvi tundnud ei toll ega riigiametnikud. Grpowski ja peategelane päästavad naise. Peategelane veedab naisega ilusa pärastlõuna-õhtu. Grpowski on suremas. Barokk = The Beatles. The end. Ahjaa, esimesed paar lõiku olid koomilised ja ilmselt lõbusas tujus või peale mingit head komöödiat kirjutuatud.
Oleks tahtnud rohkem sujuvust ja kirjeldusi (mitte loenguid). Rohkem faktide jutu sees äramärkimist. Lugu oleks tahtnud.
Indrek Hargla jutustamisstiil on nagu lahkamine. Kiire, kiretu ja täpne. Vahepeal teeb lahkaja pausi, et nautida kirsstomatite ja kuivatatud mustikatega täidetud hõrku, õrna lihaga nurmkana, süüa hanemaksapasteeti tüümianiga ja juua parimat Aafrika kvaliteetveini. Magustoiduks just õige värviga kreembrülee. Eelroaks litši ja agaaviga täidetud õrn pirukas. Siis vuhib lahkaja kiiresti aruande teha sündmustest ja viskab selle ülemuse lauale ja tõmbab koju magama.
Nirti
20070830
Subscribe to:
Posts (Atom)