"Pan Grpowski 9 juhtumit"

Nimi: "Pan Grpowski 9 juhtumit"
Autor: Indrek Hargla
Žanr: Detektiiv-ulme

Seda raamatut kätte võttes olid mu ootused väga kõrged ja tegelikult võib öelda, et raamat ei petnud neid lootuseid.

Nagu tähelepanelikum lugeja pealkirjast märgata võib, on raamatu peategelaseks Hargla üks populaarsemaid tegelaskujusid (ja minu arust tema alter ego), meeldiv ja nohiklik pan Grpowski, Euroopa juhtivaid eksortsiste.

Raamat koosneb üheksast novellist (vaidlen vastu sellele, et "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit" on lühiromaanid. Lühiromaan on ikka 100 lehte paks umbes, mitte 20!), mille sisuks on, noh, pan Grpowski ja tema juhtumid.

Ütleks, et üheksast loost ei ole kõik suurepärased. Parimaks loeks vast "Eeben" ja "Kliendi soov". Sellele järgnevad "Mees Assisi linnast", "Spitzbergeni nokturn", "Kindel linn" ja "Pan Grpowski jõulud". Kuus lugu üheksast on head, kaks neist väga head. Ülejäänud kolme loo suhtes tekib küsimärk. "Mees, kes ei joonud viskit" - pole minu arvates ulme, vaid pigem Agatha Christie stiilis mõrvaloo lahendamine. "Liiga hilja" - me saame teada, et Grpowski abikaasa Vlasta sureb ja Grpowski on kurb, ulmeelement loos 1-2% ja "Veneetsia peeglite mõistatus" on lihtsalt väga kahtlane. Pole sel ei nägu ega tegu.

Kindlasti on Grpowski-lugusid rohkem kui üheksa, miks ei valinud Harga oma kogumikku rohkem tahedaid, mõnusaid lugusid? Kolm viimast oleksin mina kas üldse välja jätnud või asendanud millegi muuga.

Aga üldiselt on kogumik "Hargla omas mahlas". Aegajalt peab Hargla lugejale ajalooloengut, aegajalt paisutab pisidetailidega üle, aegajalt sooviks rohkem dialoogi. Kirjeldused on muidugi tasemel, alati on olnud Hargla puhul. Usun, et Taanis elav jurist on tõepoolest piisavalt rikas, et mööda Euroopat ringi luusida ja näiteks Rooma peatänaval veini mekkida, nii et võib end täitsa kujutleda Roomasse ja muidugi Kopenhaagenisse.

Ette võiks heita Harglale omast teksti hakkimist. Lihtsalt teksti erinevad osad ei sobi omavahel stiililt kokku. Lugu pole ühtlane karamellkissell, vaid seal on suhkrukämbud sees - kord areneb tegevus hoogsalt, kõik on mõistetav... Ja siis hakkab Hargla pidama loengut mongolitest või millest iganes. Samuti, mis näiteks puutub mongolitesse, siis "Pan Grpowski jõulud" loos jääb väga segaseks, miks oli tarvis sisse tuua mongoleid, surevat mongoolia eksortsisti ja mittesurevaid vanureid. Need otsad jäävad lihtsalt lahtiseks ja see kipub Hargla viga olema. Viga või eelis, mine võtta kinni muidugi.

Lugudele eraldi hindeid panema ei hakka, need kõiguksid viiest kolmeni, kogumik ise saab hindeks 4+, sest kiunuda annav lugude valiku ja kasvõi raamatusse paigutamise üle.