Autor: Lian Hearn
Nimi: "Üle ööbikupõranda"
Sari: "Otori lood"
žanr: dark fantasy
MInu hinne: 5-
Kui millegi muuga ei suuda seda äärmiselt mõnusat raamatut lugema meelitada, siis viimase trumbina käiks välja, et inglise keelest on selle tõlkinud Juhan Habicht ja see mees ei ole minu kogemuste kohaselt veel sitast saia üritanud keeta.
Raamatu tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, mis on veidi modifitseeritud versioon shogunite-aegsest Jaapanist. Klannisõjad, julmad sõjapäälikud ja nõrk keskvõim tagavad selle, et pisikesed külad on kui mängukannid, mida julmad lapsed kas hellitavad, lõhuvad, vahetavad, põletavad...
Peategelane on Tomasu - hiljem muudetakse ta nimi Takeoks - ning ta on ainus ellujääja ühest varjatud religioosse sekti külast, mille sõjapealik Iida laseb maatasa põletada ja selle asunikud tappa. Juhuste läbi satub ta Iida vaenlase Otori majja elama ja kohtub seal ühe huvitava vanamehega, kes tunneb maagiakunsti.
Aegamööda arenevad patsifistist peategelases välja ebaloomulikult terav kuulmine, võime muutuda nähtamatuks ja olla korraga kahes kohas. Ehk siis temast saab maailmaklassi ninja, kes paisatakse pea ees ladusalt kirjutatud seikluste pöörisesse.
Raamatu tugevaks miinuseks nimetaks selle, et seal esineb üks kaunis peategelanna, kes peategelasega semmima hakkab muidugi. Mul on kõriauguni ilusatest ja vapratest peategelannadest. Kus on koledad armastajad?! Lisaks võiks ehk ette heita ka kirjelduste nappust, palju peab ise ette kujutama. Aga see kõik annab sellele muidu rasvasele viiele vaid väga pisikese ja iseenda olemasolu vabandava miinusepoja taha.
Raamat on esimene osa "Otori lugudest".
Nirti
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment