Galápagos

Kurt Vonnegut Jr. "Galápagos"
(Tänapäev 2005)

Üle pika aja võtsin Vonneguti kätte. Vahepeal on ilmunud mitu uut teost.

Arvasin, et vanem mees on leidnud-saamas rahu. Mõtlesin seda aastaid tagasi peale "Sinihabeme" lugemist, aga Galápagos on väga rahutu. Nauditav segadus, täis säravaid võrdlusi ja mõtteid. Apokalüptiline nagu Kassikangas. Midagi oli siiski lootust andvamat lõpus. (Lõpeks jäätunud ookeanid oleks ikka päriselt elu hukk maal.)

"Nojah, Beethoveni üheksandat ei tasunud tast oodatagi." - küüniliselt pannakse asjad paika. Jutustaja on Vonneguti vana hea läbiva tegelase poeg. Räägib asjast miljon aastat peale sündmusi - aastal 1001986. Siin on isegi surmajärgne elu. Kummitamine.

Tohutult nauditav raamat igatahes. Näitab inimeste väiksust. Saamatust. Kritiseerib ühiskonda ja elukorraldust ning selle ideaale. Väikekodanlikus seebiks!