Sattusin umbes pool aastat või veidi enam tagasi raamatukogus "Veemeetodi mehe" peale - oli natuke segane, postmodernistlik - ajaliselt edasi ja tagasi hüppav, aga muidu hea lugemine... mõtlesin proovida siis nüüd John Irvingi läbilöögiteost "Garpi maailma", mida just "Veemeetodi mehega" võrreldakse ja mõneti on VM mustandiks või prooviks Garpi suunas... mõlemast käivad läbi Viini linn, Uus-Inglismaa, New York. Peatükid on Garpis väga pikad - mida õhtuti unelektüürina lugedes on raske taluda - sunnib peatükke pooleli jätma, sest 50 lk mammuteid ikka iga õhtu uneaja arvelt läbida ei jaksa... ja kuskilt raamatu teisest poolest läks Garp traagilisemaks, melanhoolsemaks... kuigi ka VMi tonaalsus päriselt õnnelik ei olnud, siis Garpi sündmused võtavad tõsiselt mudtemaid toone - minusugusele õrnahingelisele siiski veel enamvähem talutavalt samas... aga kirjutamisstiil on hea, teemad ja arendused ootamatud ja ilmselt omast ajast ees - on valdkondi ja detaile, mida 70nendate raamatust ilmselt ei oskaks oodata... Mul on tunne, et ma siiski pean edasi Irvinguga veidi vahet - ja Nick Hornby tundus mulle rohkem konti mööda mitmeti, kuigi Irving on ehk mõneti teravam ja ootamatum.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment