20070830

Indrek Hargla, "Ingellik olevus"

Mämm...

Ilmselt mind lüüakse nüüd risti ja puuakse üles, kuid millest nii kõrged hinded? Kas tõesti Brahmsi mainimine, paari Ungari kala nimetamine ja Grpowski nimi sunnib hindajaid aupaklikult põlvini laskuma.

Loos oli üks asi puudu. Nimelt lugu ise. Vähemalt minu jaoks. Asi meenutas pigem reportaaži või visandit mõne jutu jaoks. Sekka populaarteaduslikke loenguid barokist ja ungari köögist.
Tegelased olid lamedad ja üheplaanilised, luudel polnud liha ja mulle tundub, et Hargla on nimetatud teose kirjutanud mitu-mitu aastat tagasi, aga avaldamise tarbeks paar kosmeetilist muudatust sisse toonud. Näiteks Engelbrekts(s)eni mainimine.

Oli toredaid leide ja südantliigutavaid mõtteid, näiteks Vlasta rododendronid.

Aga lugu, kuhu jäi lugu? Ok - peategelasele antakse näppu fotod ja diskid mingist ilusast naisest. Naisel puudub naha. Täiesti õhust sündinud naise vastu pole ka huvi tundnud ei toll ega riigiametnikud. Grpowski ja peategelane päästavad naise. Peategelane veedab naisega ilusa pärastlõuna-õhtu. Grpowski on suremas. Barokk = The Beatles. The end. Ahjaa, esimesed paar lõiku olid koomilised ja ilmselt lõbusas tujus või peale mingit head komöödiat kirjutuatud.
Oleks tahtnud rohkem sujuvust ja kirjeldusi (mitte loenguid). Rohkem faktide jutu sees äramärkimist. Lugu oleks tahtnud.

Indrek Hargla jutustamisstiil on nagu lahkamine. Kiire, kiretu ja täpne. Vahepeal teeb lahkaja pausi, et nautida kirsstomatite ja kuivatatud mustikatega täidetud hõrku, õrna lihaga nurmkana, süüa hanemaksapasteeti tüümianiga ja juua parimat Aafrika kvaliteetveini. Magustoiduks just õige värviga kreembrülee. Eelroaks litši ja agaaviga täidetud õrn pirukas. Siis vuhib lahkaja kiiresti aruande teha sündmustest ja viskab selle ülemuse lauale ja tõmbab koju magama.



Nirti

1 comment:

Anonymous said...

Mulle meeldib see viimane lõik sinu arvamusest, juba baasis vaatasin, et krt küll, nii täppi läks.
Mulle endale Hargla looming eriti ei istu. Ma loen (st lugesin, sest nüüd pole juba neli-viis aastat ühtegi tema raamatut kätte võtnud) ja saan aru, et ta on hea kirjanik, aga samas ka halb. Just selle pärast, et minu jaoks on suurem osa tema loomingust niivõrd kiretu ja kuiv.
Ainus asi, mis vähegi on mulle meenutanud muinasjuttu, sära ja sädelust ning pannud mu kujutlusvõime tööle oli too planeet seal "Excelsuse konkistadooride" loos. Ma mõtlen seda kahe päikesega jäämaailma. Vaat see oli ilus.
Aga et see moodustab vaid imetillukese murdosa Eesti viljakaimast ulmekirjaniku loomingust, siis on seda neetult vähe. Eriti kui arvestada, et lugu mis tollel planeedil hargnes, jättis mu täiesti külmaks.

Ühesõnaga, ma ei teagi, mis ma selle pika jutuga öelda tahtsin. Ilmselt seda, et mulle ta looming kohe üldse ei meeldi. Belialsi fantasy on palju mõnusam ^_^