Paberiõgijad

Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles"

2009-11-04T05:45:00.000-08:00

1960ndatel ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas üks tore ja kasulik raamat. Tegu on juudi päritolu ameeriklanna Bella Kaufmani - kirjanikunimega Bel Kaufman - suuresti tõestisündinud juhtumistele tugineva proosateosega. Lugu jutustab noore õpetajanna asumisest suure NYC kombinaatkooli inglise keele õpetajaks. Raskused, mida ta seal kogeb, teevad teda ainult tugevamaks ja tugevamaks. Ja lapsedki saavad üha armsamaks ja armsamaks, mis sellest, et tema hoolde on usaldatud nn. "väga aeglaselt edasijõudjad"... Loomulikult tuleb õpetajal ka rohkelt patja nutta ja otsida lohutust kirjade kirjutamisest keskkooli-aegsele sõbrannale, kes on endale valinud märksa turvalisema, ent tõenäoliselt ka igavama ja mitte eriti karastava elu - too sõbranna on nimelt kodune väikse lapse ema õdusas Ameerika valges äärelinnas... Bel Kaufmani tegelaskuju ei anna siiski alla, ta suudabki lõpuks tõeliselt jõuda nende alavääristatud ja halvustatud laste südameni. Tasu, mis teda ootab, on vääriline. Kui armastatud inglise keele õpetaja jalaluu murrab, saadetakse talle haiglasse armsaid kirju ja kirjutatakse luuletusi, mis kõik kõnelevad sellest, kuivõrd lapsed teda tagasi kooli ootavad. Samas on õpetajanna ise kahevahel, kas jääda edasi kooli võitlema USA koolibürokraatia tuuleveskite ja õpetamise enda väljakutsetega või võtta vastu suurepärane, ahvatlev tööpakkumine ühelt ülikoolilt, kes pakub talle kõike mõeldavat - isiklikke seminare tema lemmiku Chauceri teemadel, väikseid rühmi, asjalikke tudengeid, eeldatavasti ka mõistlikku kollektiivi. Sellegipoolest ei võta ta lõpuks seda pakkumist vastu ja jääb endale armsaks saanud õpilaste juurde.

Raamat on ladusalt kirjutatud ja sisaldab erinevas vormis lõike. Kord kõneleb minavormis õpetajanna, kord pakutakse lugeda õpilaste kirjandeid ja ettepanekuid, tihti koosneb peatükk koolibürokraatia jahmatamapanevaimaist šedöövreist jne. Lugeja saab naerda, tõsineda, kaasa mõelda ja sisse elada. Tegu on suurepärase teosega, mis sobib lugemiseks kõigile, eelkõige aga värskelt kooli tööle asunud õpetajatele. See oli ka põhjus, miks mina selle kätte võtsin - et saada aru õpetaja ameti mõttest ja leida häid nippe, mida oma töös rakendada:)

10/10

Daniel P. Mannix, Malcolm Cowley "Mustad lastid: Atlandi orjakaubanduse ajalugu 1518-1865"

2009-10-27T01:16:00.000-07:00

Käesolev raamat ei ole tegelikult uus. Tegu on 1988. aastal uute tuulte puhuma hakates välja antud klassikalise ülevaatega sellest, kuidas neegrid Aafrikast Ameerikasse jõudsid. Loomulikult ei kirjeldata vaid protsessi, vaid antakse ka ülevaade sellest, millised olid tagajärjed nii Aafrika, Ameerika kui ka Euroopa elule ja majandusele.
Raamatu ajalised piirid määrab neegerorjade füüsiline liikumine Aafrikast Uude Maailma. Nagu näha, jõudsid esimesed mustanahalised teisele poole ookeani juba peagi pärast Kolumbuse avastusreise. Orjakaubanduse lõpp ei saabunud järsku, vaid selle lõpetamiseks kulus ligi sajand ning hulk poliitilist ja füüsilist võitlust. 1865. aasta tähistab Ameerika kodusõja lõppu, kuid mõningaid orje veeti salaja Ameerikasse, peamiselt Kariibi mere piirkonna aladele (näiteks Kuubale) veel pärast sedagi aastat. Ka India ookeani läänerannikul, peamiselt Sansibari sultanaadi aladel, toimus orjadega kauplemine veel pärast 1865. aastat ja lõppes alles pärast seda, kui Sansibarist oli 1896. aastal saanud Suurbritannia protektoraat.
Orje veeti üle ookeani kirjeldamatult halbades tingimustes. Vähemalt nii näib see tänapäevasele mugavale inimesele. Inimesed olid laotud riiulitele nagu konservipurgid või silgud pütis. Samas ei olnud tingimused kõigil laevadel ühtemoodi halvad. Leidus ka heasoovlikke kapteneid, kes lasid orjadel meeskonna töid teha ja toitsid neid küllaltki hästi. Juba 18. sajandi lõpus leidus Euroopas inimesi, kes ahhetasid, kuuldes, kuidas orjavedu tegelikult käib. Sestap ei võtnud hukkamõistu saamine orjandusele Euroopas nõnda kaua aega kui mõnedes maailma vähearenenumates otstes. (Räägitakse, et näiteks Saudi Araabias peetakse orje illegaalselt veel tänapäevalgi. Samuti jätkub orjandus Sise-Aafrikas - Sudaani kodusõda on orjakaupmeestele hea tööpõld.)
Huvitav on ka autorite kirjeldus orjanduse mõjudest Aafrika majandusele. Orjakaubandus mõjutas aafriklasi pidama pidevaid sõdu. Sõjad olid küll ka varem osa aafrika kultuurist, ent orjakaubandus põlistas sõdimise orjade võtmise ettekäändel pikaks ajaks. Samuti mõjus orjade püüdmine hävitavalt mõnede piirkondade demograafiale. Rahvastiku kasv, mida praegu Aafrikas näeme, on osalt õieti kunagiste haavade kinnikasvamine. Kogu orjanduslik majandus Lääne-Aafrika rannikualadel oli äärmiselt kirju nähtus, kuhu olid haaratud mitmed Euroopa riigid ning kümned Aafrika ranniku ja sisemaa riigikesed.
Raamat on haarav lugemismaterjal, mida võib soovitada igas vanuses huvilistele. Põnevust pakuvad tiheda ja hästi allikmaterjalidele rajatud teksti kõrval ka asjakohased ja kaasaegsed pildid.
10/10

Neil Strauss "Mäng"

2009-10-27T00:59:00.001-07:00

Nõnda. Sain teada, et moodsate eneseabiraamatute üllitaja Tiina Ristimets ja tema kirjastus "Pilgrim" on võtnud kätte ning teinud ära selle, mida sajad mehed ootasid. Nad lasid ära tõlkida ühe märgilise teose - ameerika ajakirjaniku Neil "Style" Straussi võrgutusõpiku "Mäng". Aga see pole tegelikult kõik. Võrgutamise temaatika on kogu asjast vaid üks tahk. Peamiselt on tegu siiski nauditava seguga ilukirjandusest, kasulikest suhtlusnippidest ja moraalilugemisest. Jah, ka seda tuleb ette - lugejale edastatakse sõnum väärtushinnangute kohta ja ei kiideta raamatus tegutsevate võrgutuskunstnike tegevust tingimusteta heaks.
Pisut ka raamatu sisust: "Mängus" tegutseb hulk nn. lantimismeistreid, kes tegelevad klubides ja tänavatel ning muudes avalikes asutustes (mitte lõbumajades siiski) naiste lantimisega. Tegelikult ei ole tegu meistritega, vaid tavaliste meestega, isegi nohikutega, kes on tunnetanud oma täielikku saamatust vastassooga lävimisel ja kes on seetõttu asunud oma puudusi likvideerima või vähemalt tasandama. Enamik saavutab edu vähemasti üheöösuheteni jõudmisel. Tõelise õnneni jõuavad vähesed. Osast meestest saavad edukad ärimehed, kes müüvad oma oskusteavet naiste sebimise kohta teistele nohikutele. Raamatust leiab ka konflikte ja tülisid, mis lantijate kogukonda lõhestavad. Peategelane-minategelane Style (Straussi varjunimi) loobub raamatu lõpuks kogu bisnessiga tegelemisest, kuna ta mõistab, et elus on ka muud. Sellest hoolimata on sebimise õppimine andnud talle väga palju - enesekindluse, oskuse inimestega (nii naiste kui ka meestega) tõhusalt suhelda ja oma huve kaitsta ning laia tutvusringkonna ja - üllatus-üllatus - ka toreda naise, kes temaga hästi klapib. Paljud teised ei suuda Style'i tasemele jõuda, vaid jäävad paljuski oma varasemasse silmaklapistatud olekusse - näiteks Papa on kõigest robotlik ärimees, Tyler Durdenit huvitab vaid võim ja manipuleerimine teiste inimestega, Mystery kui lantimiskogukonna rajaja maadleb jätkuvalt depressiooniga ega suuda mõista, milles tegelikult peitub õnn. Style on nõnda moraalsete väärtuste kandja sebijate seas ja kõrgub sellena teiste üle.
Nagu mainitud, annab raamat naiste sebimise kõrval häid nõuandeid ka teistes valdkondades ja on sellisena suunatud ka naissoost lugejale, eriti sellisele, kes ei ole inimsuhetes just ülemäära kogenud. Igal juhul soovitan lugeda. Raamat on haarav ja raske on veeta päevagi ilma järgmist peatükki neelamata, kuna sündmustik on sedavõrd põnev ja kulgeb tempokalt läbi kogu teose.
9/10

Christel Petitcollin "Kuidas enda eest seista ja osata öelda ei"

2009-10-27T00:50:00.000-07:00

Avita kirjastuselt (teate küll, seda juhib osav skeemitaja Ly Aunaste, kelle lapsed on tema skeemides osalised ja tänu sellele miljonäristaatusse tõusnud) on ilmunud väike brošüürike, mis algselt nägi trükivalgust Šveitsis. Tagumine kaas ei õhuta just lugema - see annab teada, et autor on õppinud "NLP-d, transaktsioonilist analüüsi ja Ericksoni hüpnoosi". Tegu on teada-tuntud uduajamisskeemidega. Ka Laine Jänes on NLP ehk neurolingvistilise programmeerimise usulahu ustav jünger. Aga see selleks - raamatu sisu on üllatavalt konkreetne ja elulähedane ning usuisade Ericksoni ja teiste nimesid mainitakse vaid mõnel korral. Sõnumi edastamiseks kasutatakse ka ülevaatlike diagrammide abi, vähemalt minule on sellistest asjadest abi sõnumi mõistmisel. Eks kõik tänapäeva "indigolapsed" vajavad rohkelt visuaalseid stimulaatoreid, paljas tekst ei ole enam piisav. Kokkuvõtteks - raamatuke täidab oma eesmärgi ja annab konkreetsed juhendid, mida oma kiivakiskuva elukesega ette võtta.
8/10

"Maailmalõpu relvad"

2009-02-01T11:19:00.000-08:00

Mati Õun, "Maailmalõpu relvad"
(TM raamat, Ühinenud ajakirjade kirjastus, 2008)

Veel õnneliku palgatöötajana hankisin võrgu teel konkureeriva meediaväljaandja raamatukirjastuse teose "Maailmalõpu relvad". Tegu on esimese eestikeelse originaalteosega antud valdkonnas ja pärineb see sõjatehnika ajaloo populaarteaduslikult klassikult Mati Õunalt. Raamat pole nii mahukas, kui selliselt hinnalt oleks oodanud, kuid häbenema ei pea samuti - iga lehe eest sai ette tellides makstud kroon ja 33 senti.
Sisu on hea. Raketiteaduse alustest räägitakse küll vähe, aga sellest on meil andnud ülevaadet ka 100 kosmoseaparaati ja mitmed teised raamatud. Veidi häirib ka see, et miskipärast on täielikult unustatud sõbraliku islamivabariigi Iraani raketiprogramm, mida raamatus kordagi ei mainita. Eks ole Iraani kunstliku päikese tekitajate loomise programm ka tuntavaid häireid näinud, aga ometi on ilmselt tegu mainimist väärt intsidentidega.
Vormis prevaleerib halb teksti ja piltide koostöö - need on päris tuntavalt üksteise suhtes nihkes. Piltidel olevate jupstükkide kohta käiva tekstini jõuab tavaliselt vähemalt mõni lehekülg hiljem. Raamatul pole kirjas toimetajat - on vaid kujundaja ning autor ning see annab tunda. Kuskil keskel oli "Blabla Airgraft company" - nime ei mäleta, aga Aicraft oli kirjutatud kogemata G'ga. Tundub, et autor on küll teksti spelleriga üle lasknud, kuid ... see on ju elementaarne viga, mida toimetaja kohe avastaks. Tekstis on vahel veidi liialt nämmutavaid elemente, millega on ilmselt püütud juttu rahvalikumaks ja ka noortele ajaloohuvilistele asjalikumaks teha, kuid see takistab mõneti tõsisemate teadmistega inimesel asja lugemist. Lugejast ei pea need kohad just eriti lugu. Üldine õhkkond on siiski mõistlik, tegelikult võib nende kohtade suhtes silma kinni pigistada ka.
Kuig - konkureeriva kirjastuse raamatut ei saa siiski hinnata enamaga kui rahuldav. Hoolimata tõesti heast autorist, siis mulle jäi kujundus ja toimetamise puudus ikkagi sügavalt hingele. Mõistagi tahtnuks 199 krooni eest ka 199 lk saada!! Raamat praeguses redaktsioonis on soovitav ennekõike suurtele tehnikasõpradele ning nende teismeeas laste harimiseks. Tavalisemale lugejale ei soovita!

Muide, kirjastus reklaamib oma kodulehel seda raamatut ka kui 208 lk köidet, aga see on eksitus! Apollo pole raamatut veel müüki pannud, aga Rahvusraamatukogu Ester infosüsteemis on ka kirjas õige lehekülgede arv - 150.

Anton Szandor LaVey "Saatanlik Piibel"

2009-01-20T08:34:00.000-08:00

Nii. Kõlab pisut kurjakuulutavalt. Ometigi ei maksa kohe tagasi kohkuda. Esmamulje on paljudel juhtudel petlik. Nii ka nüüd.
"Saatanliku Piibli" näol on tegemist nn. filosoofilisele ehk ratsionaalsele satanismile aluse pannud teosega. Mida tähendab mõiste "ratsionaalne satanism"? Vastus on kenakesti lihtne. Saatanast kui arhetüüpsest kurjuse jõust on selles satanismi voolus tehtud filosoofiline printsiip, mis väljendab inimese ürgsemat olemust. LaVey ideoloogias ei ole olemas Jumalat, aga pole ka Saatanat. On vaid Saatan kui maailma aluseks olev jõud, mis avaldub nii inimestes kui loomades, sest inimene pole midagi muud kui vaid loom. Saatana nime kannab see jõud vaid sellepärast, et peletada satanismi juurest eemale nõrku ja kergesti mõjutatavaid isiksusi ning samuti selleks, et šokeerida kristlikku üldsust. ("Saatanlik Piibel" ilmus esimest korda 1969. aastal USA-s. Me teame väga hästi, milliseid usufanaatikuid - olgu nendeks siis kristlased, mormoonid, moslemid või muud - selles suures riigis leidub.) LaVey satanismi võib nimetada ka "religioosseks ateismiks", kuna ta kuulutab jumalate olematust, samas eitamata usku. Inimeste usuliste tunnete rahuldamiseks on "Saatanlikku Piiblisse" kirja pandud kamalutäis loitse ja sõnumisi, millel on erinevad funktsioonid saatanliku riituse täideviimises. Olgem ausad, ei ole võimalik eitada, et inimene on olemuselt religioosne loom. Erinevalt loomast, kes arvestab alati faktidega, on inimesel faktide kõrval ka uskumused ja veendumused, mis kajastavad reaalsust pahatihti puudulikult. Samas ei saa eitada usu viljastavat mõju inimese töö- ja saavutusvõimele. Ja kahtlemata muudavad irratsionaalsed mõtted meie elu tunduvalt huvitavamaks. Ka LaVey filosoofia oleks saatanlike loitsudeta pelgalt elutarkuste kogumik. Ta kajastab tõetruult maailma, milles elab 20.-21. sajandi inimene. Ka elutarkuste kogumikuna on "Saatanlik Piibel" õige väärtuslik, õpetades nii mõndagi kasulikku.
LaVey ambitsioonid läksid aga pisut kaugemale filosofeerimisest à la Ameerika külafilosoofid. Tema eesmärgiks oli sünge huumori prisma kasutades luua uus usund, mis pakuks alternatiivi kristluse 20. sajandi teiseks pooleks aegunud vormile ja kahjuks ka osaliselt aegunud sisule. Samas mõistis ta, et see usund saab kandepinda võita vaid väheste seas, nn. saatanliku avangardi hulgas. Nagu me näeme, on 20. sajandi eurooplase ja ameeriklase religiooniks pigem midagi muud kui kristlus traditsioonilises vormis. Kiriku rolli on suuresti üle võtnud riik, mis täidab nüüd korraldavat ja mobiliseerivat osa. Samuti ei saa eitada natsionalismi tähtsust inimestes ühtsustunde tekitamises - pigem tuntakse ühtsust rahvuskaaslastega kui usuvendadega, vähemasti näib see nii olevat nn. keskmise eurooplase jaoks. Satanism on antikristlusena mõeldud keskmisest kõrgema intelligentsusega isikutele, kes on enda jaoks läbi mõelnud kristluse head ja vead ning leidnud, et suudavad oma usulisi vajadusi (loitsimine, rituaalid, needmised jne.) paremini rahuldada satanismi kaudu. Tõepoolest, satanism pakub sellele inimesele enamat kui tavaline luteri kiriku teenistus, mis põhineb peaasjalikult vaid vaimuliku jutlusel, sarnanedes seega pigem koolitunniga kui elava Jumala teenimisega. (Kahjuks ei oska ma tuua paralleele baptisti, adventisti jm. teenistustega, kuna pole neist ühelgi viibinud.) Rituaalilises mõttes on õigeusu kiriku teenistus palju ligitõmbavam kui luterlaste oma, kuid sealgi pole reausklikul palju võimalusi ise asjade käiku mõjutada. Satanism pakub talle seda, sarnanedes algkristlaste salajaste kogudustega, kus kõik tundsid kõiki ja valitses tunduvalt suurem üksteisemõistmine ja -tundmine kui tänapäeva ristiusu kogudustes. Mõnes mõttes võiks satanismi kutsuda kristluse uusimaks sektiks, kuna tema juured on siiski sügavalt läänemaailma filosoofilises mõtlemises ja teoloogias.
Raamatuna on "Saatanlik Piibel" nauditav lugemine, pakkudes lugejale nii poeesiat, huumorit, ratsionaalset arutelu kui hästi mõistetavaid loogilisi käitumisjuhiseid. Samas ei ole soovitatav kõike seal kirja pandut väga tõsiselt võtta. See raamat on siiski pigem mõeldud selleks, et ärgitada lugejat edasi mõtlema ja ennast arendama. Ütleb seda ju ka LaVey sentents: satanismi kõrgeim olend on inimene ise, iga inimene loob endast endale ise jumala.

B. Tuchman "Augustikahurid"

2008-08-25T00:14:00.000-07:00

Tere. See on minu esimene postitus siin. On aeg see blogi reaktiviseerida.
Niisiis, juttu tuleb raamatust, mis Kuuba kriisi ajal olevat ära hoidnud tuumasõja - JFK luges oma kaasmaalase paeluvat teost, mõtles pisut järele ja leidis lahenduse. Nii olevat see olnud. Paeluv on raamat tõesti, paksust on parasjagu, naiivselt lootsin sealt seest leida pikemat käsitlust I maailmasõja kohta, kuid ligi 400 lehekülje peal jõutakse anda ülevaade "vaid" 1914. aasta juuli lõpu ja augusti sündmustest. Pealkiri seega ei peta, nii ongi. Kahureist tuleb ka juttu, päris pikalt sealjuures. Aukartusega vestab autor Saksa Kruppi megakahureist, mis tol ajal olid maailma võimsaima diameetriga. Nende rindele vedamine võttis omajagu aega, samuti õige kokkupanemine. Et pealkiri oleks veelgi täpsem, võiks sinna lisada sõna "läänerindel" - "Augustikahurid läänerindel". Läänerinne on põhiline sõjateater, mille sündmusi vaadeldakse; ammendav ülevaade leidub raamatus ka augustilõpu idarinde suurimast veresaunast, Tannenbergi lahingust, ent see on idarinde kohta ka enam-vähem kõik. Tannenbergi lahingki on raamatu sisu silmas pidades oluline ennekõike sellepärast, et lahing aitas otsustavalt kaasa läänerinde sündmustele. Venelaste hiigelkaotused olid seotud prantslaste taandumise lõpu ja edenemise algusega Pariisi väravate ees. Sakslased saatsid läänerindelt Tannenbergi lisajõude, muutes seega jõuvahekordi läänes otsustavalt enda kahjuks.

Põgusalt on juttu ka tohututest inimkaotustest, mis juba sõja esimestel kuudel sõjavägesid tabasid. Samuti räägib autor lõppsõnas Euroopa rahvaste mentaliteeti tabanud muutustest. Raamat on seega kokkuvõttes haarav ja ammendav lugemine. Pisut häirib halb tõlge. Mitmel pool on "nation" tõlgitud "riigi" asemel "rahvaks". Pidevalt on segadus kellaaegadega, kuna tõlkija, nüüdseks manalamees Armand Tungal, ilmselt ei vaevunud Inglise-Ameerika süsteemi AM ja PM kellaaegu Mandri-Euroopa süsteemi ümber panema. Seetõttu on tihti raske aru saada, millal mingi tegevus aset leidis - kas lihtsalt "kell 1" tähendab "kell 1 päeval" või "kell 1 öösel" - ilmselt peaks mõistmiseks originaali lugema, seda enam, et originaal on kirjutatud laialt mõistetavas inglise keeles.

Pisivead aga ei riku üldpilti ja seepärast soovitan seda raamatut kõigile ajaloo-, poliitika- ja sõjandushuvilistele, kes tahaksid oma maailmapilti täiendada.

Excession

2008-01-07T13:17:00.000-08:00

Iain M. Banks - "Excession, a Culture novel"

(Orbit, 1997)

Hiiglaslikud Kultuuri laevad GSV (General System Vehicle) ja LSV, lisaks väiksemad GCU (General Contact Unit) - palju erinevaid tüüpe. "Excession" oli mulle vist esimene tõsisemalt kaanest-kaaneni ingliskeelne lugemisüritus ja kahjuks jäi ta üsna pika aja peale venima. Raamat on neljas täie mahuline Kultuuri romaan ja seni loetutest (kolm esimest on eesti keeles olemas - "Mõtle Phlebasest", "Mängur" ja "Relvade kasutus") kõige tehnilisem. Ta on tundub lihtsamini loetav, kui "Relvade kasutus", kuid info hulk on siiski määratu. Tegevuskohad ja tegelased vahelduvad, vahele on huvitaval kombel pikitud GSV'de Arude omavahelisi infovahetusi, justkui kaugel ruumipunktides hõljuvate sadade kilomeetriste pikkuste laevade juhtmõistuste omavahelise msni vestluse logid või vahel ka aruande emailid. Jumalate vestlused.

GCU'de teated ja aruanded GSV'dele. Kuidas neid eesti keelde tõlgitigi? Üldsüsteemi sõiduk? Üld kontakt üksus? Kahjuks ma ei saa järgi kontrollida ja suuremas jaos raamatud räägitaksegi kõigist vaid kolme täheliste lühendite ning nimedega - "Ainult tõsised helistajad", "Tulistage neid hiljem", "Tarkuse moodi vaikus", "Kutsumata külaline", "Uue armukese saabumise eelne ootusärevus" ja veel palju teisi üsna pöörasena kõlavaid nimesid.

Banks toob sisse Kultuuri lähedase fraktsiooni - "Ekstsentrilised" - need on endised Kultuuri laevad, kes on oma mõtisklustes jõudnud veidi teistele arusaamadele ja Kultuurist lahkunud, moodustanud oma "seltskonna", mis seikleb kuskil Kultuuri äärealade lähedal, laevad liiguvad üksi ringi ning kohtuvad vahel. Puutuvad kokku kõigega, õpivad tundma võõrast, aga näevad vähem vaeva inimestega ning loomisega. Muidugi jääb just neile silma pimedus, ootamatu must laik Galaktikas, mis ei peegelda midagi ja ei lase ka läbi valgust tagant - "Excession". "Excession" on midagi väga ohtliku, midagi kohutavad ja üle mõistuse olevat, mis ei allu Kultuuri arude meelevallale. Üks asi üle jumalate peade - "Kontekstist Väljas Probleem" - selge lahenduseta, erinevalt tavalisest.

Lisaks toob Banks sisse Affronti - agressiivsete ja sõjakate bioloogiliste olendite mõõdukalt arenenud tsivilisatsiooni, kes on teadlik Kultuuri olemasolust. Nad keeravad küna peilides välja ühe asteroidi, mille sisemus oli ammu tühjaks kaevatud ja täidetud seitsme sajandi vanuste Idiraani sõdade veteranidest Kultuuri sõjalaevadega. Selliseid laevade varusid on Kultuuril veelgi, aga need on kaugel üle Galaktika laiali. Niisiis - Excession ja Affront korraldavad jama ... mõistagi näitab Banks vahele ka natuke Kultuuri inimeste suhteid, muidu ekstsentrilisi Kultuuri GSV laevu ja muud. Vägagi särav ja korralik Kultuuri romaan.

Loodan ja ootan pikisilmi, et tõlkimine eestikeelde jätkub, aga samas hangin ilmselt juurde ka originaale ning ilmselt pean ka "Excessioni" millalgi uuesti läbi lugema, et ikkagi võõrkeelsest romaanist täit mõnu ja keelepraktikat kätte saada.

Indrek Hargla, "Ingellik olevus"

2007-08-30T10:07:00.000-07:00

Mämm...

Ilmselt mind lüüakse nüüd risti ja puuakse üles, kuid millest nii kõrged hinded? Kas tõesti Brahmsi mainimine, paari Ungari kala nimetamine ja Grpowski nimi sunnib hindajaid aupaklikult põlvini laskuma.

Loos oli üks asi puudu. Nimelt lugu ise. Vähemalt minu jaoks. Asi meenutas pigem reportaaži või visandit mõne jutu jaoks. Sekka populaarteaduslikke loenguid barokist ja ungari köögist.
Tegelased olid lamedad ja üheplaanilised, luudel polnud liha ja mulle tundub, et Hargla on nimetatud teose kirjutanud mitu-mitu aastat tagasi, aga avaldamise tarbeks paar kosmeetilist muudatust sisse toonud. Näiteks Engelbrekts(s)eni mainimine.

Oli toredaid leide ja südantliigutavaid mõtteid, näiteks Vlasta rododendronid.

Aga lugu, kuhu jäi lugu? Ok - peategelasele antakse näppu fotod ja diskid mingist ilusast naisest. Naisel puudub naha. Täiesti õhust sündinud naise vastu pole ka huvi tundnud ei toll ega riigiametnikud. Grpowski ja peategelane päästavad naise. Peategelane veedab naisega ilusa pärastlõuna-õhtu. Grpowski on suremas. Barokk = The Beatles. The end. Ahjaa, esimesed paar lõiku olid koomilised ja ilmselt lõbusas tujus või peale mingit head komöödiat kirjutuatud.
Oleks tahtnud rohkem sujuvust ja kirjeldusi (mitte loenguid). Rohkem faktide jutu sees äramärkimist. Lugu oleks tahtnud.

Indrek Hargla jutustamisstiil on nagu lahkamine. Kiire, kiretu ja täpne. Vahepeal teeb lahkaja pausi, et nautida kirsstomatite ja kuivatatud mustikatega täidetud hõrku, õrna lihaga nurmkana, süüa hanemaksapasteeti tüümianiga ja juua parimat Aafrika kvaliteetveini. Magustoiduks just õige värviga kreembrülee. Eelroaks litši ja agaaviga täidetud õrn pirukas. Siis vuhib lahkaja kiiresti aruande teha sündmustest ja viskab selle ülemuse lauale ja tõmbab koju magama.

Nirti

Nähtamatud linnad

2007-07-10T00:30:00.000-07:00

Italo Calvino - "Nähtamatud linnad"
(Tallinn, Perioodika 1994)

Ehtne Calvino! Lühikesed mõtted linnadest, nende olemusest, nende sarnasusest, erinevusest. Jutustavate tegelastena käivad läbi Marco Polo ja khaan Kubilai, kes mõtisklevad linnadest ja kirjeldavad linnu. Mees, kes on ise käinud mööda ilma ja pea kõiki linnu näinud ning mees, kes valitseb maailma ja kellel on kõigi linnade kaardid, kes võib arvata, et ta tunneb kõiki linnu ilma neist suuremas osas kunagi käimata. Naljakas, kuidas vahepeal linna kirjeldustesse sopsavad sisse ka 20. sajandi uuendused - metroo, trammid ... tõsi - otsesõnu neid asju Kubilai ja Polo juttu tugevalt ei integreerita, kui siis natukene. Fiktsioon ... filosoofiline fiktsioon, mida arvatavasti kõik linnauurijad lugema peaksid. R. ütles, et talle väga meeldis ja kahjuks pole raamatut kuskilt võimalik saada.

Selle ilma väetid

2007-06-25T11:19:00.000-07:00

S. Vititski - "Selle ilma väetid"
(õieti Boriss Strugatski, Varrak 2006)

Kirjutatud on raamat väga nauditavalt. Mulle meeldib vene kirjandus (minujaoks ei ole see Dostojevski ja Tolstoi - minujaoks on see Pelevin ja Strugatskid, Jefremov). Ometi suutis ta must kuidagi mööda minna ... vähese kontsentreerumisega. Aga oli väga häid hetki ... kõrvalepõikeid millessegi vangilaagri sarnasesse, tänapäeva ellu ... imelikesse viisidesse, millega elatist teenida. Mafia ... jõud ... maagia ja kannatused. Sisemised. Siin oli midagi väga pelevinlikku minu arust. Ka Boriss on zenbudist? Võimalik, kindlasti teisel moel ... teise taustaga.

Urmas Espenberg - "Diskreetne Passioon"

2007-06-03T07:18:00.000-07:00

Hinne: 3-

Ühesõnaga... Ma võtsin selle raamatu lugeda üksnes sellepärast, et kuigi see raamat oli välja antud kuskil 2003-2004 aasta paiku, siis see kaanekujundus oli nagu üheksakümnendate alguse pornoajakiri. A là Sexer või Maaja.

Raamat koosneb kahe mehe, Mart Sanglepa ja Raoul Bekkeri elu ümber. Üks on geniaalne ärimees, rikas, abielus kauni blondi Lauraga... Ja käib kahe kõrgklassi lõbutüdrukuga hotellides, kus laseb endale kunstpeenisega "taha panna" ja ennast peksta. Tema otsingud läbi elu ja seksuaalelu. Laura tahab lihtsalt seksida.

Mart Sanglepp on aga töötuks jäänud endine tippajakirjanik, kes samuti enda kohta otsib. Sanglepa huviorbiidis on kaunis blond Amanda, kes on rikas ja elab Tiskres. Sanglepale meeldib voodis domineerimismänge mängida. Amanda tahab lihtsalt seksida & last.

Raamatusse on pikitud väga kohmakalt autori enda arvamus Euroliidust, filosoofiast, seksist, seksuaalpsühholoogiast...

Korra läbi sirvida - okei. Aga pikemalt lugeda pole sealt midagi. Espenberg võiks pikemalt järele mõelda, enne kui teinekord raamatu avaldab.

N.

Kontakt

2007-05-24T14:03:00.000-07:00

Carl Sagan "Kontakt"
(Varrak, Tallinn 2006)

Astronoom ja SETI edendaja Carl Sagan sai 1982. aastal 2 miljoni dollarise summa raamatu kirjutamiseks kirjastuselt Simon & Schuster. Minuarust oli see ülepakutud. Raamat ei ole seda väärt, on liiga lihtne, lineaarne ja ei oma piisavalt huvitavat lõppu. Võibolla ei meeldinud mulle melanhoolseks ja vähese lootusega kirjutatud lõpp. Fantaasiat ju oli - rohkem, kui ehk teadlaselt mõneti oodata oleks osanud. On realismi - räägitakse kaasajast, minevikust, inimese kujunemisest ... jõutakse raadiosignaalini, mis sisaldab informatsiooni. Õpitakse seda tundma, saadakse sellest teadmisi ja ... (vat siit läheb mõneti ebareaalseks) selle põhjal ehitatakse masinat. Keegi ei tea, mis on masina eesmärk, kuidas masin töötab, aga ometi ehitatakse. Masina ehitamisel tekivad suisa uued teadusharud, sest signaalis on kirjas mitu viisi mõnede komponentide tegemiseks. Ometi tehakse ... kuidagi ebareaalne on siduda ulmet reaalsusega. Jah, ma ju usun, et me jõuame, aga ... kirjeldused kisuvad jääma tühiseks, tühjaks ... millegi puudusega.

Lisaks see skepsis valitsuse vastu. Jah, võibolla õige - aga ma usun, et valitsemise pidurid tuleks esile juba enne. Siiski - teadlase kohta oli teadust piisavalt pügatud ja püütud mahutada ning valada loetavasse vormi. Mulle sobiks rohkem tehnoloogiat ja teooriat, ma arvan ... usufilosoofial polnud viga (kuigi kuuldavasti on Sagan kogemata kreatsionistidele meeldinud).

Ameerika psühhopaat

2007-05-07T08:26:00.000-07:00

Bret Easton Ellis "Ameerika psühhopaat"
(Varrak, Tallinn 2002)

Sada lehekülge oli lihtsalt Armanisid, Rolexeid, tundmatute, kuid äärmiselt elegantsete ja kalli lõhnaga nimedega aksessuaare, rõivaid, lipse, kingi ... Igapäevane õhtune joomine klubis, kallid napsud, kokaiin ... jõusaalid, töö investeerimisfirmas moe pärast - võib ju "töötada" kui ise omad firmat. Või õieti teevad seda rohkem peategelase vanemad vist. 28. aastat vana, mõneti täiusliku imagoga "yupie" ... "see ei ole väljapääs". Tühi inimene, kes vägivallatseb kodututega, mõnitab neid ... kes tapab prostituute lõbu pärast. Kelles ei ole ... väljapääsu?

Jah, mõneti on meis kõigis selliseid hetki olnud - peidame end asjadesse ... ükskõik, kas ränga raha eest või mitte. Püüame näida ja näime kättesaamatud, edasjõudvad, püüdlikud, targad ... aga ... tühjad.

"Pan Grpowski 9 juhtumit"

2007-03-24T03:11:00.000-07:00

Nimi: "Pan Grpowski 9 juhtumit"
Autor: Indrek Hargla
Žanr: Detektiiv-ulme

Seda raamatut kätte võttes olid mu ootused väga kõrged ja tegelikult võib öelda, et raamat ei petnud neid lootuseid.

Nagu tähelepanelikum lugeja pealkirjast märgata võib, on raamatu peategelaseks Hargla üks populaarsemaid tegelaskujusid (ja minu arust tema alter ego), meeldiv ja nohiklik pan Grpowski, Euroopa juhtivaid eksortsiste.

Raamat koosneb üheksast novellist (vaidlen vastu sellele, et "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit" on lühiromaanid. Lühiromaan on ikka 100 lehte paks umbes, mitte 20!), mille sisuks on, noh, pan Grpowski ja tema juhtumid.

Ütleks, et üheksast loost ei ole kõik suurepärased. Parimaks loeks vast "Eeben" ja "Kliendi soov". Sellele järgnevad "Mees Assisi linnast", "Spitzbergeni nokturn", "Kindel linn" ja "Pan Grpowski jõulud". Kuus lugu üheksast on head, kaks neist väga head. Ülejäänud kolme loo suhtes tekib küsimärk. "Mees, kes ei joonud viskit" - pole minu arvates ulme, vaid pigem Agatha Christie stiilis mõrvaloo lahendamine. "Liiga hilja" - me saame teada, et Grpowski abikaasa Vlasta sureb ja Grpowski on kurb, ulmeelement loos 1-2% ja "Veneetsia peeglite mõistatus" on lihtsalt väga kahtlane. Pole sel ei nägu ega tegu.

Kindlasti on Grpowski-lugusid rohkem kui üheksa, miks ei valinud Harga oma kogumikku rohkem tahedaid, mõnusaid lugusid? Kolm viimast oleksin mina kas üldse välja jätnud või asendanud millegi muuga.

Aga üldiselt on kogumik "Hargla omas mahlas". Aegajalt peab Hargla lugejale ajalooloengut, aegajalt paisutab pisidetailidega üle, aegajalt sooviks rohkem dialoogi. Kirjeldused on muidugi tasemel, alati on olnud Hargla puhul. Usun, et Taanis elav jurist on tõepoolest piisavalt rikas, et mööda Euroopat ringi luusida ja näiteks Rooma peatänaval veini mekkida, nii et võib end täitsa kujutleda Roomasse ja muidugi Kopenhaagenisse.

Ette võiks heita Harglale omast teksti hakkimist. Lihtsalt teksti erinevad osad ei sobi omavahel stiililt kokku. Lugu pole ühtlane karamellkissell, vaid seal on suhkrukämbud sees - kord areneb tegevus hoogsalt, kõik on mõistetav... Ja siis hakkab Hargla pidama loengut mongolitest või millest iganes. Samuti, mis näiteks puutub mongolitesse, siis "Pan Grpowski jõulud" loos jääb väga segaseks, miks oli tarvis sisse tuua mongoleid, surevat mongoolia eksortsisti ja mittesurevaid vanureid. Need otsad jäävad lihtsalt lahtiseks ja see kipub Hargla viga olema. Viga või eelis, mine võtta kinni muidugi.

Lugudele eraldi hindeid panema ei hakka, need kõiguksid viiest kolmeni, kogumik ise saab hindeks 4+, sest kiunuda annav lugude valiku ja kasvõi raamatusse paigutamise üle.

Forellipüük Ameerikas

2007-03-18T14:19:00.000-07:00

Richard Brautigan "Forellipüük Ameerikas",
(Kirjastuskeskus, Tallinn 2004)

Kummaline kompott maagiliselt kokku pandud ebareaalsuse killukestest koos reaalsuse killukestega, mis murduvad kummalistel hetkedel moodustades vikerkaarevirrvarri.

Räägitakse pere reisist forellivetele, kuskil "keskläänes" (?) ... aga ka hoopis teistest asjadest. Õnnest ... kannatlikusest - kuidas seitse aastat päevikusse kirjutada kuidas ollakse kaotanud forelle, kes on minema lipsanud. Ikka käia forelle püüdmas, aga seitse aastat mitte ühtki kätte saada ... Räägitakse sellest, mis hetkel Ameerikas möllab, rahust, kommunistidest ... ICBM oli tõlkimata jäetud ... aga igaüks teab ju, mis need on. Räägitakse ja viidatakse paljudele kultuurifenomenidele. Kohtutakse paljude inimestega... midagi jääb hinge kriipima... võibolla on see majonees?

Võibolla peaks sellist raamatut lugema kordi ja kordi.Uurima läbi ja viimseni kõik joone alused märkused, mida on ohtralt. Uurima läbi doktor Caligari, vaatama kahekümnendate filmidiiva filme? Ei tea ... natuke tühi tunne, mõistmatu, aga väga hea raamat oli siiski ... muidu ju ei loeks.

Regeneration

2007-03-14T07:24:00.000-07:00

Pat Baker "Regeneration"
(Penguin Books 1992)

Äärmiselt kummaline raamat - ma isegi ei tea kuidas seda täpselt kirjeldada. Võibolla kui fantaasiarohket biograafiat. Võibolla lihtsalt kui tegelikkusele põhinevat lugu esimese Maailmasõjaga seotud inimestest.

Tegevuskohaks on sõdurite närvihaigla. Peategelaseks võib pidada Siegfried Sassooni, teised keerlevad ta ümber - ta psühholoog Graves, haiglasõbrad Billy Prior ja Wilfred Owens ja inimesed kes nemad omakorda kaasa toovad. Läbi raamatu saame teada mis neid sinna haiglasse tõi ja mis saatus neile määrab. See raamat on inimsuhestest, sõprusest, sõjast, sõja mõjust inimesele ja ühiskonnale.

Aeg-ajalt on raamat natuke liiga veniv. Samuti harva öeldakse midagi otsekoheselt, on vaid vihjed, viited. Samas see teeb selle raamatu ka huvitavaks. Mida enam otsid, seda enam leiad.

Üldiselt jäin raamatuga rahule. Tõenäoliselt meeldiks raamat palju enam, kui mul oleks aega rohkem süveneda. Kahjuks üle-jala lugedes jättis aga segase ja kuidagi pooliku mulje. Üldiselt ma armastan sõjaromaane ja sõjaluulet, seega kui mul mingi hetk rohkem aega on, loen selle uuesti läbi.

"When I’m asleep, dreaming and drowsed and warm,
They come, the homeless ones, the noiseless dead.
While the dim charging breakers of the storm
Rumble and drone and bellow overhead,
Out of the gloom they gather about my bed.
They whisper to my heart; their thoughts are mine.

‘Why are you here with all your watches ended?
‘From Ypres to Frise we sought you in the line.’
In bitter safety I awake, unfriended;
And while the dawn begins with slashing rain
I think of the Battalion in the mud.
‘When are you going back to them again?
‘Are they not still your brothers through our blood?’"

Lian Hearn - "Üle ööbikupõranda"

2007-03-14T01:42:00.000-07:00

Autor: Lian Hearn
Nimi: "Üle ööbikupõranda"
Sari: "Otori lood"
žanr: dark fantasy
MInu hinne: 5-

Kui millegi muuga ei suuda seda äärmiselt mõnusat raamatut lugema meelitada, siis viimase trumbina käiks välja, et inglise keelest on selle tõlkinud Juhan Habicht ja see mees ei ole minu kogemuste kohaselt veel sitast saia üritanud keeta.

Raamatu tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, mis on veidi modifitseeritud versioon shogunite-aegsest Jaapanist. Klannisõjad, julmad sõjapäälikud ja nõrk keskvõim tagavad selle, et pisikesed külad on kui mängukannid, mida julmad lapsed kas hellitavad, lõhuvad, vahetavad, põletavad...

Peategelane on Tomasu - hiljem muudetakse ta nimi Takeoks - ning ta on ainus ellujääja ühest varjatud religioosse sekti külast, mille sõjapealik Iida laseb maatasa põletada ja selle asunikud tappa. Juhuste läbi satub ta Iida vaenlase Otori majja elama ja kohtub seal ühe huvitava vanamehega, kes tunneb maagiakunsti.

Aegamööda arenevad patsifistist peategelases välja ebaloomulikult terav kuulmine, võime muutuda nähtamatuks ja olla korraga kahes kohas. Ehk siis temast saab maailmaklassi ninja, kes paisatakse pea ees ladusalt kirjutatud seikluste pöörisesse.

Raamatu tugevaks miinuseks nimetaks selle, et seal esineb üks kaunis peategelanna, kes peategelasega semmima hakkab muidugi. Mul on kõriauguni ilusatest ja vapratest peategelannadest. Kus on koledad armastajad?! Lisaks võiks ehk ette heita ka kirjelduste nappust, palju peab ise ette kujutama. Aga see kõik annab sellele muidu rasvasele viiele vaid väga pisikese ja iseenda olemasolu vabandava miinusepoja taha.

Raamat on esimene osa "Otori lugudest".

Nirti

Troonide mäng - Jää ja tule laul

2007-02-27T02:48:00.000-08:00

George R.R. Martin "Troonide mäng - Jää ja tule laul"
Esimese raamatu esimene pool
(Varrak 2006)

Olin palju head sellest raamatust kuulnud ja mis üllatav, kõik kuuldu vastas tõele ning enamgi veel. Midagi nii head ei ole ammu sattunud lugema.
Minu jaoks üks tähtsamaid punkte raamatu hindamise juures on see, kui väga see raamat paneb mind kaasa elama, kui reaalseks muutuvad tegelased mu jaoks. Seda raamatut lugedes õppisin tegelasi armastama ja vihkama juba esimese paarikümne lehekülje juures.
Sisutihe, kaasahaarav, üllatusrohke raamat.

Ainus, mida ma ei mõista, on et miks esimene raamat tõlkides kaheks pooleks jagati. On küll paks raamat, kuid kas kuidagi õhemana ei oleks saanud seda trükkida? Või on asi tõesti selles, et miks müüa ainult ühe raamatu, kui saab ka kaks raamatut müüa? Igatahes sarja lugemist jätkan inglise keeles juba.

"Nüüd, Bran, sundis vares. Vali. Lenda või sure."

Galápagos

2007-01-27T03:15:00.000-08:00

Kurt Vonnegut Jr. "Galápagos"
(Tänapäev 2005)

Üle pika aja võtsin Vonneguti kätte. Vahepeal on ilmunud mitu uut teost.

Arvasin, et vanem mees on leidnud-saamas rahu. Mõtlesin seda aastaid tagasi peale "Sinihabeme" lugemist, aga Galápagos on väga rahutu. Nauditav segadus, täis säravaid võrdlusi ja mõtteid. Apokalüptiline nagu Kassikangas. Midagi oli siiski lootust andvamat lõpus. (Lõpeks jäätunud ookeanid oleks ikka päriselt elu hukk maal.)

"Nojah, Beethoveni üheksandat ei tasunud tast oodatagi." - küüniliselt pannakse asjad paika. Jutustaja on Vonneguti vana hea läbiva tegelase poeg. Räägib asjast miljon aastat peale sündmusi - aastal 1001986. Siin on isegi surmajärgne elu. Kummitamine.

Tohutult nauditav raamat igatahes. Näitab inimeste väiksust. Saamatust. Kritiseerib ühiskonda ja elukorraldust ning selle ideaale. Väikekodanlikus seebiks!

Tuhande öö ööd

2007-01-18T16:16:00.000-08:00

Nagib Mahfuz "Tuhande öö ööd"
(Varrak 2004)

Raske määratleda žanrit. Jääbki praegu tegemata. Ideeks iseenesest on tuntud muinasjutukogu lõpust jätkuv novellilike lühilugude põiming. Lood on omavahel tegelasi kaudu seotud. Kõik kokku moodustab terviku. Sultan ja tema värske naine on rohkem kõrvalliinid. Vaadatakse tavalisi inimesi linnas. Rikkaid ja vaeseid. Samas ei ole hoopiski tegu reaalsusega - džinnid ja vaimud on tegelaste hulgas, pidevalt ilmuvad romaani moodustavate novellikeste sisse üleloomulikud jõud, mis asetavad väikseid inimesi kiusatusse või suisa rikuvad neid. Lisaks filosoofiline pool. Väga huvitav võõrapärane kultuuriruum. Muinasjutulikult lihtne, samas traagikat, inimeste edu ja kannatusi. Valu. Kiusatust minna halvale teele. Mulle väga meeldis, igatahes.

Lumevaring

2007-01-11T11:39:00.000-08:00

Stephenson, Neal "Lumevaring"
(Varrak, 2003)

Nagu kõigil headel raamatutel jätab lõppemine natuke tühja tunde.

"Lumevaring" on suuremas jaos seiklus ja aktsioon. Täis suurejoonelisi eriefekte ja äratundmisrõõmu tänapäevasest tehnikast ning kultuurist. Segatud kokku kontseptsioon maagilisest sumerist ja digitaalajastust. Palju seosed - nagu vaja. Palju kahtlast ja mu iskliku maailmavaatega läheb sedasi lagunev maailm vastuollu, aga Stephenson jättis mulle siiski tugeva mulje. Ei ole vaja alati oma kontseptsiooni nimel maailmast kritiseerida teiste omi, eriti, kui see teiste oma on hästi teostatud ja nauditav.

Hiro ja Y. T. on peamised karakterid, kelle kaudu lugu välja mängitakse. Üsna võrdselt, viimaks ehk sattus Y. T. kehvemasse seisu. Tegelasi on üsna palju, väga põhjalikult aktsioonlik formaat neid ehk välja kujundada ei lase, kuid siiski on paljudes stiili.

Stephenson jättis Mulje. Palju tugevama kui seni on seda suutnud Gibson. Võibolla liiga suurejooneline, aga suurejoonelisus on ju voorus ja aitab toime tulla.

The Castle of Otranto

2007-01-08T21:57:00.000-08:00

Walpole, Horace - "The Castle of Otranto"
(The Scholartis Press, 1929)

- Rohkem groteski kui Rambos, rohkem pisaraid kui Vaprates ja Ilusates, keerulisem sündmustik kui Shakespeare komöödiates ja rohkem hävingut, võimsamad eriefektid, suuremad tondid, õilsamad kangelased ning büstikamad kangelannad kui iial varem!

1764-ndal aastal ilmununa üks Gooti romaani žanri esimestest näidetest. Oma žanri huvitav esindaja ka seetõttu, et on esitatud komöödiana. Loo traagilisus kaob ülepingutatud teatraalsuse, tolatsemise, ja seebiooperliku süžee varju.
Conrad, Otranto valitseja ainus poeg, saab surma ta pulmapäeval - talle kukub lossi hoovis hiigelsuur kiiver peale. Manfred, ta isa, otsustab aga seepeale hoopis ise pruudiga abielluda. Too loomulikult ei ole sellega nõus ning sellest areneb välja keeruline juhtumisterägastik tontide, salakäikude, vägivalla, kaotatud-leitud vanematega ja muu imepärase ja põnevaga.

Kui oled huvitatud Gooti romaani žanrist ja meeldib farsilik komöödia, siis on see raamat just sinule. Kui ei, parem ära üritagi.

"What are ye doing?" cried Manfred, wrathfully; "where is my son?"

A volley of voices replied, "Oh! my Lord! the Prince! the Prince! the helmet! the helmet!"

Shocked with these lamentable sounds, and dreading he knew not what, he advanced hastily, - but what a sight for a father's eyes! - he beheld his child dashed to pieces, and almost buried under an enormous helmet, an hundred times more large than any casque ever made for human being, and shaded with a proportionable quantity of black feathers.

Jääalasi

2007-01-05T02:23:00.001-08:00

Michael Scott Rohan - "Jääalasi"
(Varrak, 2002)

"Jääalasi" on skandinaavia mütoloogiale tuginev ja nurka pidi justkui alternatiivajalukku kuuluv teos. Üsna sirjooneline ja õnnelik, mitte midagi väga briljantset minu hingelaadile, aga mõnus ja lihtne lugeda ja igati väärt kulutet aeg.

Väga sepakunsti keskneraamat, selle maailma jõud seisavad sepakunstis. Peategelane Alf/Elof on leidlaps, kes korjatakse ühe meistersepa poolt kaasa kui üks põhjamaa linnake maha põletatakse. Pikalt ja põhjalikult räägitakse Alfi õpipoisiaastatest ja sellitöödest. Lisab teistsugust varjundit.

Alexis Zorbas

2007-01-05T02:08:00.000-08:00

Nikos Kazantzakis - "Alexis Zorbas"
(Eesti Raamat 1975)

"Kuni on veel isamaid, ähvardab inimesi oht loomadeks jääda, metsloomadeks ..." (Alexis Zorbas)

Raamat läbi kirjandushuvilise ja elukauge minategelase pilgu, kes sõidab Kreetale kaevanduse omanikuks ja palkab kaasa paremaks käeks keskealise keerulise elusaatusega naisteküti Alexis Zorbase. Vaikselt kulgetakse läbi argipäeva ja juhtumiste, kuid peamiseks jäävad ehk Zorbase mõtted, mälestused, seisukohavõtud ...

Minu tsitaat on otse loomulikult väga kontekstist väljarebitud, palju tugevamalt jäävad kõlama inimsuhted. Ilusti ja huvitavalt, veidi ehk painavalt, aga põhitonaalsuselt siiski igati õpetlikult. Üsna hää raamat.

I, Strahd

2007-01-04T07:27:00.000-08:00

Elrod, P.N. "I, Strahd - The Memoirs of a Vampire."

2001 Wizards of the Coast, Inc.

Tegevus toimub Ravenlofti maailmas. Kolmas raamat sellest seeriast. Võime jälgida Strahd´i elu tema Barovia isandaks saamisest vampiiriks muutumiseni. Kuidas austatud ja kaine meelega väejuhist sai üks Barovia öö suurimatest hirmudest. Ta võitlusi iseenda, pimeda armastuse, musta maagia tõmbe ja külmavereliste reeturitega.

" I found his second dagger in its belt sheath and pulled it out. He still lived, but was too far lost for awareness. He couldn´t have felt it as I dragged the the edge firmly across his throat.

Blood. A whole fountain of it.
Life. If I dared to take it.
As my own life ebbed, I didn´t dare not to take it.

I drank. Deeply.

And lived...again. "

Mulle meeldib Ravenlofti maailm, nagu meeldivad mulle ka lood vampiiridest, libahuntidest, teistest "öö-elukatest".
See raamat pakub piisavalt üllatusi, huvitavaid tegelasi, loob mõnusa kõhedusttekitava atmosfääri - seega äärmiselt meeldiv ajaviide ja piisavalt köitev ühe, kahe õhtuga läbi lugemiseks. Sobiks hästi Ravenlofti maailmaga esmakordse tutvuse tegemiseks.

Algus

2007-01-03T09:53:00.000-08:00

Erykine ja lõvikutsu leidsid, et loetud raamatutest oleks kasulik alati mõni sõna kirja panna, et nad paremini meelde jääks ning üldse raamatust rohkem kasu oleks. Samuti kasu, et kiita teistele, et mida loetud on ja lugeda võiks, või vastupidi - maha laita. See bloog pole mõeldud ainuüksi meie kahe eralõbuna, vaid head sõbrad võivad ka alati ühineda. Kui tunned, et sul on midagi kirjutada loetud raamatutest ja tead meist üht/teist/mõlemat, siis võta julgelt ühendust ja ehk lisame.

Väiksed märkused ja reeglid, et kuidas vormistada:
Posti pealkirjaks raamatu nimi. Labelite alla märkida oma nimi, autori nimi (esitähtedega) ja žanr. Viimases peaksime siin selles postis tegema mõningaid kokkuleppeid.