Haruki Murakami "Värvitu Tsukuru Tazaki ja tema palverännaku aastad"

Murakami raamat oli väga tore, aga lõpupeatükk jäi liiga lahtiseks... olulised teemad nagu lein ja üksindus ja puuduse tundmine... aga jahh - lõpp oli pettumus, kuigi, selles suhtes realistlik... et no lõpplike lahendustega on alati nii nagu ta just on...  Lugu ise oli väga hea ja olulistest asjadest - lein, üksindus, igatsus... elu muutumine, kogukond. Haavad....ja nendega toime tulemine.

Iris Murdoch "Itaallanna"

 Olen kunagi igiammu lugenud "Musta Printsi" - sellest on väga-väga kaua möödas, see oli kusagil ülikoolipõlves rohkem kui 20 aasta eest ja see oli päris mõjus mälestuspildi järgi - kuigi rääkis keskeas mehest... (kes ma siis - veel - ei olnud). Nüüd siis jälle keskeas kriisis mehed, eksole - siin ja sealpool raamatu kaasi. Üsna kummaline atmosfäär. Peategelane naaseb lapsepõlvekoju oma ema matusteks. Kohtub üle pika aja venna, vennanaise, vennatütrega. Majapidajannast itaallannaga. Venna uue õpipoisi ja selle õega - vene juutidega, kes kommunismi eest pagenud. Peategelane ja ta vend on mõlemad käsitöölised... venna suhted oma tütre emaga on sassis, mees elab hoovis töökojamajas.

Lugemine oli suhteliselt ladus ja meeldiv. Lõppjäreldus oli mitmeti loogiline... (kui esimeses vaatluses on seinal püss, siis viimases teeb see pauku...), kuigi siin oli kummalisi keerdkäike ja üsna teatraalne oli see kraam kokku...

Irvin D. Yalom "When Nietzsche Wept"

Kui ma viimastel aastatel (peale lahutust ligi neli aastat tagasi) olen palju kuulanud (alul nt Vikerraadio Peresaateid, hiljem erinevaid eneseabi ja psühholoogia raamatuid), siis enamasti pole need olnud ilukirjandus. Yalom pole ka päris puhas ilukirjandus, sest ajaloolised tegelased on küll fiktsioonilisse dialoogi viidud, aga taust on reaalne ja filosoofia ja mõttemaailm üritatud hoida realistlik... tegelastena käivad siis läbi nt Robert Greene'i raamatutest läbi käinud Lou Salome, Sigmund Freud ja peategelane Josef Breuer, kes võis Freudile just idee rääkimisteraapiaks anda.. oma juhtumiga Bertha Pappenheim'i ehk Anna O - saab aimu psühhoanalüüsi kujunemisloost ja kuulamine oli väga põnev. Ning Pappenheim ning Salome olid väga ohtlikud naisterahvad, kelle mõju meestele oli väga tugev ja saatuslik...

Kuulasin varem Yalomi psühhoteraapia lugusid ja ka need olid väga hea kuulamine, küll lühemate lugude kujul.